Talvist tantsu ilma jälgedeta lumel ei ole minu jaoks olemas. Üks üleni lumine mees olin ma tol talvel, kui otse üle suure valge välja tahtsin minna.

Seljataha jäänud minu isiklik jäljerida ei olnudki ainuke jälgede maailm. Seal oli ka tavapäraseid jänesehaake ja rebasesilmuseid, kõik jälgedest loodud.

Siis oli seal veel midagi. Omapärased augukesed lumes panid korraks seisatuma ja küsima nende tegija nime järele. Saladuslik tegija tuli ka ilmsiks, talvituv karvasjalg-viu ehk taliviu paar Virumaal Hulja väljadel.

Jälgede otsijana otsisin ja otsisin kuni ligi poolsada augukest olin üles leidnud. Hiiri jahtivad taliviud olidki uue jälgede maailma loonud ja kui pärast tagasivaates lagedale vaatasin, oli väli minu enda jäljemustreid täis.

Täismees, kes jälgedega nii mängib,  ehk polegi nii suur eemalt vaadates. Ometi ma seda tegin ja olin ka natuke kunagine poisike. Talvituv viupaar elaski talve seal ilusti üle ja mina samuti.

Jälgede tants ja mäng valgel külmal ajal annab ikka sooja, seda nii suurele mehele kui väiksele poisikesele, kes ma ju ka olin.

Hulja, talv, 1999-2000.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta