Enne Käsmu folgiüritust reisikotte pakkides olid Bioneeri folgireporterid Annely Lind ja Katrin Lipp kimbatuses, kas valmistuda leitsakuks või vihmapeoks. Lõpuks pakiti kaasa topeltvarustus, sest ega ilm pidulist sega, ainult kotte on raskem tassida.

Folgibuss

Et Käsmus oleks ruumi võimalikult paljudele folgisõpradele ja küla ei meenutaks parkimisplatsi, soovitasid korraldajad külalistel kohale tulla kas ühistranspordi, jalgratta või paadiga. Autoga tulijatel paluti eelistada autojagamist, mis lisaks ruumi säästmisele, säästab ka keskkonda.

Bioneeri meeskond valis samuti autovaba lahenduse ja sõitis reede õhtul folgile Looduse Omnibussiga. Valik osutus suurepäraseks, sest Looduse Omnibuss viis rahva otse Tallinna Rahvusraamatukogu eest kuulsasse valgete majadega kaptenikülla.

Õhtust folgibussi täitsid peamiselt need pealinlased, kelle tööpäev äsja lõppenud oli. Pikast töönädalast hoolimata oli bussiseltskond reibas ja esimesed tutvused sõlmiti juba bussipeatuses.

Telkla

Kuna suurte kompsudega mööda kontserdipaikasid liikumine kõne alla ei tulnud, siis sai Bioneeri reporterite esimeseks peatuspaigaks Käsmu telkla.

Telkla asus metsatuka veerel põllu peal ja jättis meile kohe alguses positiivse mulje. Juba telki üles pannes kuulasime puude kohinat ja jälgisime ringi tiirutavaid pääsukesi.

Telklast lahkudes rõõmustas meid ka kätepesu ala, kus kraanikausile oli kirjutatud veesäästu meenutus. Veidi eemal said telkijad ka sorteeritud jäätmeid tagastada, mis hoidis magamisala üsna puhtana.

Kaubatänav

Viiesajaaastane küla võttis folgipeost maksimumi, sest kibekiire kauplemine ei käinud mitte ainult küla peatänaval, vaid ka paljudes hoovides.

Käsmulased tervitasid külalisi toormoosi, pannkookide, koduste mahlade, kalja, kama ja käsitööga. Jätkus nii silma- kui maitsmisrõõmu. Kodutoiduga kohtades oli tunne nagu maal vanaema juures, ainult rahvast oli rohkem.

Oli hea meel tõdeda, et kaubatänava ääres oli rohkesti kodumaist kraami ja ka eestimaiseid tegijaid. Tundmatu päritoluga laadaträni eriti ei pakutud.

Folgi müügihitiks said kahe aastakümne eest valminud nokamütsid, mis tänavapildis andsid külale paraja retrohõngu.

Jäätmed

Jäätmekorraldus avaldas muljet, sest kujutage ette olukorda, kus te lasete saja püsielanikuga külla lahti tuhanded inimesed, kes saavad kaubatänaval piiramatult ostusid sooritada ja ka söövad kohapeal. Kogu selle rahvamassi juures jäid tänavad ja hoovid suhteliselt puhtaks.

Viru folgil mitte ainult ei ärgitatud rahvast jäätmeid prügikasti viskama, vaid neil paluti oma prügi ka sorteerida. Joogitaara jaoks olid eraldi prügikastid. Prügi sorteerimise eest aitas folgimeeskonnal hoolt kanda Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Loodus ja muusika

Folkmuusika on oma olemuselt rahvamuusika tänapäevases võtmes. Rahvamuusikat aga ei taha vist keegi kuulata kuskil euroremonditud kontserdisaalis, vaid pigem ikka välilaval, kuskil hoovi peal või külatänaval jalutades. Seda Käsmus teha saigi! Aga sai teha ka palju muud.

Näiteks sai Käsmu rannast jalutada mööda madalat merd Käsmu poolsaare tipus asuvale Kuradisaarele, mis on umbes kilomeetri pikkune metsatukaga kivine saareke.

On väga eriline elamus käia põlvini merevees, otsides jalgadele kivisel merepinnal õiget toetuspunkti, ja seejuures kuulata kaugusest kajavat Kukerpillide muusikat, nagu Bioneeri tegijatega juhtus.

Kukerpillide muusika, mis kontserdipaigas kõlab rahvapärase jalakeerutamise rütmina, kostus kaugusest natuke müstilisena, sest mõned helid olid kaotsi läinud ja kaja oli lisandunud.

Kes pikka matka ette võtta ei tahtnud, sai erilisi kogemusi ka külast lahkumata. Näiteks võis minna Käsmu randa, istuda kivile, panna jalad vette ja oodata mõnda aega. Üsna pea kogunesid jalgade ümber väikesed kalakesed, kes jalgu naksama hakkasid. Tunne meenutas kõditamist, seega kõdikartlikel oli päris lõbus.

Keskkonnaprogramm

Viru folgipeo teeb loodusesõprade jaoks alati meeliköitvaks korraldajate poolt organiseeritud keskkonnaprogramm.

Sel aastal sai osaleda väravamängus koos Jaak Johansoni ning Ott Sandrakuga, kuulata Aleksei Turovski loengut loomadest ja loodusest, matkata Käsmu poolsaarel koos Peeter Hussariga ning käia nahkhiiri uudistamas.

Väravamäng oli varahommikune üritus, mille nimi ja alguskellaaeg võttis nii mõnegi kava vähem lugenud osaleja õlgu kehitama. Tegelikult kujutas see endast pika traditsiooniga ürituse taastoimumist.

Enam-vähem 20 aastat tagasi hakati Tallinna Vanalinna päevade alguses tegema omalaadset laulu- ja ajaloorongkäiku, mida asjaosalised nimetasid „väravamänguks“. Nimetuse sai see tore ettevõtmine nii Tallinna linnamüüri olemasolevatest kui ka juba mälestuste rüppe kadunud väravatest. Kõnniti regilaulusid lauldes, mängiti pilli, tunti rõõmu valgest suveööst. Väravakohtades pajatas Ott Sandrak jutte, mis antud kohaga seotud.

Nii kestis see oma kolmteist aastat, kuni autostumine muutis öist vaikust nautivate osalejate püüded väravamängus osaleda ja kuulata pea võimatuks. Selleks korraks traditsioon katkes. Kuid samalaadseid väravamänge hakati tegema ka mujal Eestis, näiteks Käsmus folgipeo varahommikul.

Väravamängus oli nii neid, kes liitusid üritusega pärast lühikest ööund, kui neid, kes polnud veel magama jõudnudki.

Teine, seejuures veel ootamatult suure osalejaskonnaga ettevõtmine oli nahkhiirte retk mere äärde. Triinu Tõrv, kes matka läbi viis, on tulihingeline nahkhiiresõber ja loomauurija.

Matkaliste hulgas põhjustasid elevust nii nahkhiirte kuulamise seadmed kui ka võimalus näha nahkhiiri mere peal tiirutamas. Ilma spetsiaalsete seadmeteta inimesed nahkhiiri ei kuule ja pimedas on neid raske ka märgata ning määrata.

Selgus, et iga nahkhiireliik teeb erinevat häält ja vastavate seadmete abil on loomi võimalik määrata neid kinni püüdmata.

Meremuuseum

Käsmu üks vaieldamatult huvitavamaid kohti on eramuuseumina tegutsev Meremuuseum, mis koosneb Aarne Vaigu kogudest ja tutvustab legendaarse kapteniküla ajalugu.

Eksponaadid kajastavad kõiki merega seotud valdkondi - meresõitu, kalapüüki, salakaubavedu, aga ka merd kui looduse osa ning foto- ja kujutava kunsti objekti.

Ilm

Viru folk võis sel aastal uhkeldada suisa troopiliste ilmatingimustega, sest peaaegu kogu ürituse vältel oli õhutemperatuur 30C kanti ja tuult praktiliselt polnudki.

Ent need külastajad, kes kolmanda peopäeva lõpuni kohal olid, teavad, et troopilisel kuumusel on ka oma varjupool. Nimelt lõppes tänavune folgipidu tõelise äikesetormi ja rajutuulega.

Bioneeri folgireporteritel vedas, sest kaasa olid pakitud ka vihmariided ning hiljem äikesevihmas Tallinna poole sõitnud folgibussi jõudsime me üsna kuivalt.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta