Lapsepõlvemetsaks oli mul üks männitukk Vabaduse puiestee külje all. Seal käisin poisikesena seeni korjamas ja pohlavarsi vahtimas ja sammalt käega katsumas ja imestamas, kuidas küll kõik niisugusena kasvab. Männid tekitavad minus mõnusa tunde siiani. Põhjaranniku metsad on eriti uhked – kõrged puud ja hõberoheline sammal – just nagu jalutaks kauneimas pargis. Läbi puude tungib heledaid päikeselaike, õhk on küllastunud vaigust ja osoonist.

Ma sündisin Siberis, sinna kolisid maad ihates enam kui sajandi eest minu vanavanemad. Kui me ema ja isaga pool sajandit hiljem Eestisse naasime, olid siinsed juured katkenud. Ma ei saanud käia vanaema juures lehma silitamas – ehk just seetõttu olengi selleks, et jõuda osaduseni loodusega, avastanud endale kalastamise. Kalaseiklused algasid mul Keila jõel 60-ndate alguses. Tekkis hasart ja huvi. Kas või puruvanade korjamine söödaks – see on poisikesele ikka üks võrratu kogemus. Et mis elukad need küll oma oksaprahist või liivateradest loodud kodades elavad? Ah et ehmestiivalised! Kes need veel sellised on? Siis tuli vahele n-ö tormi ja tungi aeg, ka õpingud, naisevõtt ja lapsed, kuid umbes kolmekümneselt hakkasin koos sõpradega taas kalal käima ning avastasin selle naudingu uuesti.

Merd ma austan ja pelgan. Mul on olnud paar kogemust, kui pole olnud päris kindel, kas paadiga tagasi randa jõuangi. Siis olen tundnud tõelist aukartust endast vägevama ees. Kuid ometigi vesi mulle meeldib. Veemaailm ja vee-elustik on kauge ning salapärane. Vesi on inimesele palju kaugem kui mets: müstiline, ootamatu, ürgne. Kalade käitumist on instinktiivselt palju raskem tajuda kui imetajate oma.

Minu sees on ürgseid hirme ja kartusi nagu enamikus inimestes – olen taibanud, et üks osa minust kardab loodust. Sest eks me ole loodusest ka üsna võõrandunud, mina linnapoisina eriti. Aga on üks ilus ütlemine, mida kuulsin kadunud Stanislav Davõdovilt, ajakirjanikult, maalikunstnikult ja kalamehelt: õngenöör on justkui meie nabanöör loodusega. Seega, et oma ürgsest hirmust kõige tundmatu ees võitu saada, kasutan ära ühe teise instinkti, hingepõhjalise asja: küti ja korilase tungi. Isegi mõrvamise tungi, võib öelda, ju olen veel niipalju loom.

Ma ei oska päris niisama looduses jalutada või õndsas vaikuses puutüve silitada. Püüan alati võtta mingi eesmärgi: koguda vitsu luua või korvi punumiseks. Või vaatan, kas pardid seal kuskil Pääsküla allikatel on alles. Kuid tee peal leian ma tihti midagi muud, ootamatut. Õnneks on eestlased tihedamas suhtes loodusega kui valdav osa läänelikust tsivilisatsioonist: meil on veel ürgset metsa, jõesänge. Me ei oska seda küll alati hinnata.

Globaliseerumine ning kogu ühiskonna muutumine tootmis- ja tarbimismasinaks on jõuline ning tugev. Inimesed spetsialiseeruvad väga kitsale alale, muutuvad osaks üleüldisest masinavärgist, spetsiifilisteks mutriteks. Seejuures jääb suur hulk ürgseid instinkte inimeste endi loodud metamaailmas rahuldamata, jääb puudu osadusest esmasega, tekib pidetus, kurbus, tühjus, üksindus. Sest inimese hing vajab ehedaid, võltsimata tundmusi, eeskätt rõõmu!

Õnneks siiski on paljud meist ära tajunud, et seda rõõmu on võimalik ammutada kirjeldamatust osadusetundest loodusega. Mets võib olla küll kuri, aga kui ma piisavalt targalt käitun ja end kõrgiks ei pea, siis võib metsas päris hea olla. Siin on tegemist ka inimese sisemise religioossusega. Eesti inimene on laias laastus oma sõnades ateist, ei midagi tunnistav. Kuid osadust enesest kõrgemaga tajutakse ikkagi ja tihtipeale just looduse kaudu – need on üsna sõnastamatud asjad. Kalale sättimine võib olla nagu palve ja kalal olemine nagu meditatsioon. Loodus võib mõistuseülesel teel viia katarsiseni, õnnetundeni. Kuid kõik ei tule kohe ja korraga, see nõuab omaenese sisemist arenemist, avatust. Kõige õndsamad hetked ongi mulle need, kui vabanen oma mõtetest, lihtsalt vahin õngekorki ning lasen sõnastamatul rahul enesesse tulla. Kuid ka lihtlabane puudelõhkumine võib hinge rõõmsaks teha!

Eesti maitse on muidugi räim. Geograafiline asukoht ja traditsioonid on tinginud selle, et meie rahvas on räime peal aastasadu kasvanud, seda leivakõrvaseks hauganud. Rahvuskalana ei kõla see võib-olla uhkelt, kuid tegelikult on räim väga maitsev: praetud ja marineeritud räimed on üks paremaid roogi! Mina olen oma kokanduslikes katsetustes püüdnud just uurida, kuidas eestlased on varem midagi valmistanud. Sest meie tänapäevane kokanduskultuur on õbluke, nagu üldse kultuur, kui aus olla. Korralikku praepanni tunneme alles paar sajandit. Enne seda keedeti, kuivatati ja aeti vardasse – kuid ka seal on väga kavalaid nippe. Ka kokanduses teeb meele murelikus inimkonna tarbimismasinaks muutumine, totaalne urbaniseerumine. Õudselt mugav on ju selverist aastaringi saada valmisfileed, kuid see kaotab ära teadmise, kust meie toit tegelikult pärit on. Meil kaob ära hingeline side looma või kala saatusega. Anonüümset toitu süües, mille on kasvatanud ei-tea-kes ja ei-tea-kus, saame küll kõhu täis, aga ei taju loomas, linnus või kalas olnud Väge. Ürgrahvastel pole nüüdki söömine vaid kalorite ja süsivesikute saamine, vaid ka eluslooduse Väe omandamine. Tsiviliseeritud maailm seevastu täidab oma kõhtu peaaegu masinlikult, laeb vaid patareisid.

Me elame tegelikult väga õnnistatud kohas. Meil on neli aastaaega. Hea talv on mulle väga mokka mööda – kui korralikku talve pole olnud, siis sellest jäängi nagu puudust tundma. Olla piiritul jääväljal Peipsi peal, olla selle valgus sees – see on Eesti eksootika.

Kalamehena meeldiks mulle muidugi suurem liigirikkus: meil on vaid umbes 70 kalaliiki maailma 25 000-st. Aga ikkagi ei tahaks ma Amazonase ääres elada. Meie loodus on kasin, kuid turvaline. Me peame õppima piskuga läbi saama, kuid oleme selle eest kaitstud hiidlainete ja maavärinate eest. Selles mõttes käime me nagu kuldset keskteed.

Kasvasin üksiklapsena, seetõttu tundsin väga puudust tugevast suguvõsast, mis üldiselt on eestlastele omane. Üks minu unistusi oli siis, et tulevikus ei elaks minu lapsed ja lapselapsed kuskil teises linna otsas. Ning see unistus on täitunud: on õnnestunud asjad sättida nii, et elame nagu üks kobarpere. Meie majas on kolm kööki ja kolm eraldi eluala, kuid saame iga kell üksteisega rääkida, jagada rõõme ja muresid, pannkookidest rääkimata.

Lugu raamatust "Meie inimesed" (Pilgrim 2008, koostanud Tanel Veenre)
Vaata lisa raamatu kohta: Meie inimesed. Raamat Eestile ja Eestist.

Allikas: Minu Eesti mõttetalgute koduleht

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta