Nii Eestis kui kogu Euroopas on põllumehed hädas vähe levinud põllumajanduskultuuride kasvatamisel, sest lubatud taimekaitsevahendite valik on piiratud. Väike turg pole tootjatele uute taimekaitsevahendite loomiseks ning turule toomiseks piisavalt ahvatlev. See omakorda piirab põllumeeste huvi vähe levinud ja väikese kasvupinnaga kultuure kehvema saagikuse tõttu kasvatada, kirjutab Maablogis taimekaitse büroo peaspetsialist Julia Viguro.
- Maamajandus
- Maaeluministeerium
- 30. jaanuar 2015
- Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Põllumajanduslikes majapidamistes kasvatatavad kultuurid jaotatakse vähe levinud ja põhikultuurideks. See jaotus on aluseks erinevatel kultuuridel kasutamiseks ettenähtud taimekaitsevahendite lubade väljastamisel. Taimekaitse seisukohalt on põhi- ja vähe levinud kultuuride määratlemine oluline, sest taimekaitseseadus võimaldab põhikultuuride jaoks juba turule lubatud taimekaitsevahendite kasutusala laiendada lihtsustatud korras vähe levinud ja väikese kasvupinnaga kultuuridel kasutamiseks. Lihtsustatud korras kasutusala laiendamise puhul ei ole nõutud näiteks taimekaitsevahendi efektiivsuskatsed ning kasutusala laiendamise eest Eestis riigilõivu tasuma ei pea.
Vähe levinud kultuuride määratlemine
Rahvusvahelisi kriteeriume põhikultuuride ja vähe levinud kultuuride määratlemiseks hetkel ei ole, iga riik peab need ise välja töötama. Eesti tarvis täpsema metoodika leidmiseks tellis Põllumajandusministeerium Eesti Konjunktuuriinstituudilt (EKI) uuringu.
EKI pakkus kultuuride grupeerimiseks välja kolm tunnust – põllumajanduslike majapidamiste kasvupind, toodangu maht kultuuride kohta ning kultuuri keskmine tarbimiskogus päevas. Analüüsides põhi- ja vähe levinud kultuuride jaotumist Eesti taimekasvatustoodangus aastatel 2004-2013 nende näitajate alusel, koostas EKI seni Eestis kasutatavast jaotusest märgatavalt erineva. Samas võivad edaspidi nende tunnuste arvestamisel teatud põllumajanduskultuurid gruppides kohti vahetada ja muutuda vähe levinud põllumajanduskultuurist põhikultuuriks ning vastupidi.
Põhikultuurideks on Eestis valdavalt teraviljad, õlikultuurid, rohumaataimed ja kartul. EKI ettepanekul oleks uue pakutud metoodika järgi aga seni samuti põhikultuurideks loetud tritik, segavili, kaunviljad, seemned, mais, õunad-pirnid, ploomid-kirsid, maasikad, peakapsas ja porgand vähe levinud kultuurid. Sellise jaotuse järgi saaks ka nendele kultuuridele tulevikus taotleda juba kasutusel olevate taimekaitsevahendite kasutusala laiendamist lihtsustatud korras.
Vähe levinud kultuuride osakaal Eestis on väike
Vähe levinud kultuurid on viimase 10 aasta jooksul andnud kokku Eestis keskmiselt 12,8% põllumajanduslike majapidamiste taimekasvatustoodangu väärtusest ehk keskmiselt 32 mln eurot aastas. Põllumajandustoodangust moodustasid vähe levinud kultuurid keskmiselt 5,5% ja see on viimastel aastatel kasvanud.
Eurostati andmetel oli köögi- ja puuvilja ning teiste aiandussaaduste (sh ehistaimed) osakaal kogu EL-i põllumajandustoodangu väärtusest 2013. aastal ligikaudu 20%, Eestis 5%, Lätis 4%, Leedus 3%, Soomes 16% ja Rootsis 10%. Vaadates Soome näitajaid peaks Eestiski olema võimalik vähe levinud kultuuride kasvatust oluliselt suurendada. Taimekaitsevahendite parem kättesaadavus aitaks sellele kindlasti kaasa, leiab Konjunktuuriinstituut uuringu kokkuvõttes.
Uute taimekaitsevahendite tootearendus ja heakskiiduprotsess on taimekaitsevahendite tootjate jaoks seotud kulutustega. Seetõttu on nii Eestis kui kogu Euroopas probleemiks, et nende tootjad ei ole väikeste müügikoguste ning väikse turu tingimustes motiveeritud tooma turule uusi just vähe levinud kultuuridele mõeldud taimekaitsevahendeid.
Uuringu tulemusel selgus, et taimekaitsevahendid pole vähe levinud kultuuridel kasutamiseks piisavalt kättesaadavad. Seda arvas 72% vähe levinud kultuure kasvatavatest põllumajandustootjatest. Põllumajandustootjad tundsid enim puudust õunapuude putuka- ja seenhaiguste tõrjevahenditest ning maasikate seenhaiguste tõrjevahenditest.
Eesti tootja kasutab taimekaitsevahendeid mõistlikult
Taimekaitsevahendite kasutamine on üldiselt Eestis pigem langustrendis. Suur osa tootjatest ja ka vähe levinud kultuuride kasvatajatest rakendavad integreeritud taimekaitse põhimõtteid ning kasutavad taimekaitseprobleemide lahendamiseks alternatiivseid võimalusi. Kindlasti tuleb arvestada, et taimekaitsevahendite kasutamine on tootjatele kulukas ning nende kulutuste tegemist kaalutakse hoolega.
Samas võib taimekaitsevahendite vähene kättesaadavus ja väike valik tekitada taimekasvatajatele mitmeid probleeme. Ühelt poolt kaasnev majanduslik kahju, mis on tingitud saagikadudest ning suurematest tootmiskuludest võrreldes naaberriikide tootjatega.
Teisalt võib samade taimekaitsevahendite pikaajaline kasutamine muuta taimekahjustajad resistentseks. Tarbijale tähendab see kohalike toiduainete valiku vähenemist ja mõnede kodumaiste taimekasvatussaaduste turult kadumise.
Olemasolevate taimekaitsevahendite kasutusala saab laiendada
Eesti tarbijate positiivne hoiak kodumaiste toidukaupade suhtes võimaldaks Eestis kasvatatud köögi- ja puuvilju ning marju praegusest rohkem toota ja müüa. Seetõttu on oluline, et vähe levinud kultuuride kasvatajad kasutaksid senisest aktiivsemalt võimalust taotleda juba põhikultuuridel kasutamiseks turule lubatud taimekaitsevahendite kasutusala laiendamist vähe levinud kultuuridele lihtsustatud korras.
Julia Viguro, Põllumajandusministeeriumi taimekaitse büroo peaspetsialist
Loe lisaks:
Eesti taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2013-2017
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta