Kahepaiksete arvukus langeb Euroopas põhiliselt elu- ja sigimispaikade kadumise tõttu. TÜ teadlaste vastne uuring näitas, et teatud oludes pakuvad inimese poolt rajatud väikeveekogud looduslikele elupaikadele head alternatiivi.

Rahvusvahelises teadusajakirjas PlosOne avaldatud uuringus vaadeldi kahepaikseid ja vee suurselgrootuid 231 väikeveekogus, mille hulka kuulus nii looduslikke veekogusid (nt kopra üleujutusalad, karstijärved), sauna- ja linaleotiike, kui ka spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud veekogusid.

Teadlasi huvitas, kas need veekogud erinevad kahepaiksete – eriti ohustatud liikide – harivesiliku ja mudakonna rohkuse poolest. Üllatusega leiti, et spetsiaalselt rajatud väikeveekogud olid kahepaiksetele isegi sobivamad sigimispaigad kui enamik looduslikke veekogusid. Näiteks elutingimuste suhtes tundlikku harivesilikku leiduski kõige sagedamini just kahepaiksetele spetsiaalselt rajatud või taastatud veekogudes.

Viimastes leidus arvukalt ka Euroopas haruldaseks muutunud suur-rabakiili. Kahepaiksetele spetsiaalselt rajatud ja taastatud veekogud erinesid teistest uuritud väikeveekogudest eelkõige kalade puudumise poolest: kalad toituvad kahepaiksete kudust ja kullestest ning vee suurselgrootutest. Samuti oli kahepaiksetele oluline veekogude avatus päikesele, sest kiiresti soojenev vesi on oluline kulleste arenguks.