Ehkki nõudlus ökomaterjalide ja -ehituse järele on võrreldes traditsioonilise ehitusäriga veel väga väike, kinnitavad ökoehitusega tegelevate ettevõtete juhid, et elatustaseme tõus on pannud ka selle turuniši kasvama. Teemast kirjutab Aive Herja.

Eestis on vaid paar ettevõtet, mille põhitegevusalaks on ökomaterjalidest majade projekteerimine ja ehitamine. Näiteks OÜ UNITe on välja töötanud suisa põhupakimajade tüüpprojektid, mille järgi saab huviline endale alternatiivsest materjalist maja tellida. Firma arhitekt Rene Valner tunnistab huviliste arvu ja tellimuste mahu suurenemist viimaste aastate jooksul. Kui kogu oma tegutsemise kestel on OÜ UNITe projekteerinud kokku umbes paarkümmend ökomaja, siis selle aasta lõpuks on neilt juba teist sama palju oodata. Ehkki Valneri sõnutsi on tellimuste hulk mitmekordistunud, pole ta märganud Eestis konkurente ei projekteerimise ega ehitamise vallas. Tõsi, lisab Natuurehituse OÜ juhatuse esimees Allan Kokkota, et laiemalt võib siiski konkurentideks liigitada sajad ja sajad ehitussektoris tegutsevad väikeettevõtted. “Inimesed kaaluvad tihti, kas valida keskkonnasõbralik remont või praegusaja traditsiooniline kipsplaat viimistluses ja fibo- või puitkarkass eramuehituses,” selgitab Kokkota.

Mastaabid veel väikesed

Ökoehitusega tegelevate firmade kinnitusel areneb ökoehitusäri Eestis jõudsasti. Talvel valmisid mitmed põhumajad Tallinnas, Arukülas ja Murastes. Samas pole mahud siiski veel võrreldavad selliste riikidega nagu Austria või Saksamaa, rääkimata siis Suurbritanniast, kus on püstitatud juba 5000 põhumaja. Üks põhjusi, miks ökoehitusäri on Eestis alles lapsekingades, on ACTO Consulti arhitekti Christa Pihelpuu sõnul kogemuste puudusest tulenev teadmatus. “Teatakse, mis on põhupakimaja, aga sellesse suhtutakse väga skeptiliselt, sest ei teata midagi hoone plussidest ja miinustest. Lähtutakse vaid loogikast, et põhk mädaneb ja on tuleohtlik. Tegelikult on see aga vägagi tulepüsiv, kui sein mõlemalt poolt ära krohvida. Ka niiskuskahjustuste vältimiseks on erinevaid võimalusi, ” lisab ta.

Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane möönab, et põhumaja on vähemalt tema jaoks radikaalne lahendus ja endale sellist ei ehitaks. “Olgu tulemus kui tahes tervislik keskkond, ei pea ma tulemust mehaanilistest aspektidest tulenevalt enda soovidele vastavaks. Sellised lahendused on suunatud suhteliselt vähestele inimestele ja pole hästi kasutatavad tööstusliku tootmise puhul,” põhjendab Rebane. Tervislikku keskkonda võib saavutada ka teisiti ja nii ootab ta pigem, millal koostatakse Eestis juhendmaterjalid, mis määratlevad, kuidas ehitada selliselt, et ehitis vastaks inimese ja keskkonna jaoks olulistele omadustele. See tähendab, et valminud hoone ei kujutaks inimese tervisele ohtu. Hoone peaks olema mehaaniliselt stabiilne, ohutu keskkonnale ja tervisele, tule- ja mürakindel ning säästlik energiatarbimises. “Kui meil oleks olemas selge ettekujutus, kuidas ehitada ohutu tulemuse saamiseks, võiks tegeleda laiemalt ka sügavate ökoeesmärkidega, sest enamikest materjalidest on võimalik ehitada nii, et tulemus oleks olulistele nõuetele vastav,” selgitab Rebane ja lisab, et ökoloogilisest ehitamisest peab ta olulisemaks säästlike eluviiside propageerimist. “Pole mõtet kasutada säästlikku küttesüsteemi, kui inimene soovib talvel läbi lahtise akna välisõhku kütta.”

Siiski näeb ta, et Eesti ökoehitusäril on veel küllaga arenguruumi. “Kas või ainuüksi sellepärast, et Euroopas on ehitised tunduvalt rohkem "valmis" kui meil,” sõnab ta.

Kõikuvad hinnad

Kuigi põhiline ehitusmaterjal põhk on odav, võib säästliku maja ehitamine kujuneda siiski võrdlemisi kalliks. Rene Valner OÜ-st UNITe nendib, et suhteliselt töömahukate krohvimistööde tõttu tuleb väikese ökoloogilise jalajäljega eramute hind tavalisest 10…20% suurem. Valner lisab aga, et tema arvates polegi sellist tüüpi elamu eeliseks ehitushind, vaid eelkõige hoone tervislik sisekliima ja väikesed ekspluatatsioonikulud.

Olgugi et hind sõltub materjalidest ja viimistlusastmest, tõdeb ka Allan Kokkota, et enamikel juhtudel on ökoehitusmaterjalidest ehitamine kulukam. Ta toob näiteks linavilla, mis on kivivillast kaks korda kallim. “Samas on põhupakkidest seinakonstruktsioon kindlasti odavam kui sama soojustustasemega puitkarkass või kivi- ja polüstüreensein, ” toob ta ka vastupidise näite.

Põhuehitusentusiastist keskkonnatehnoloog Riina Klais märgib samas, et ökomaja ehitamine ei erine kulude poolest tavamaja ehitamisest. “Paljud materjalid maksavad sama palju, sõltumata maja tüübist – katus, kanalisatsioon, vundament, ” ütleb ta, kuid nendib, et kui kõik materjalid ökopoest osta, läheb ökomaja ehitamine väga kulukaks.

ACTO Consulti arhitekt Christa Pihelpuu, kes endalegi hetkel põhumaja ehitab, ütleb, et eks hind sõltu natukene ka enese nutikusest materjalide otsimisel. “Kui ikka rajada vundament vanadest autokummidest ja seinad laduda üles põhupakkidest ning katus teha ka kohalikust looduslikust materjalist, siis saab hoone ehitusmaksumus väga väike,” teab ta rääkida. “Kui soovitakse keerulisema projektiga hoonet, mis oleks looduslikest materjalidest valmistatud, siis võib hind kujuneda ka lihtsast karkassmajast kallimaks.”

Moekauba staatus

Kuigi ökomaterjalide nime kasutatakse toodete ja materjalide kohta üsna vabalt, leiab Riina Klais, et nende all tuleks siiski pidada silmas eelkõige kohalikke ehitusmaterjale. “Kes oskab neid otsida, see ka leiab. See ei tähenda sugugi spetsiaalsete kallite savi- ja lubjakrohvide kasutamist, vaid teadlikkust valida Eestis toodetud või kasvanud materjale, mis võib-olla ei seostugi alati ökoga,” sõnab ta. Nii tõmbabki ta piiri päris ökomaterjalide ja moekaupade vahele. “Moekaubad on kindlasti populaarsed, sest elatustase on kõrge ja inimesed otsivad uusi väärtusi, millesse investeerida, ja neid osatakse neile ka hästi müüa. Usaldus nende materjalide vastu, pluss ilmselt ka tervisehädade rohkus, on paljusid inimesi pannud juurdlema selle üle, kuidas mõjub nende tervisele ruum, kus nad elavad,” selgitab Klais.

Nii märgivadki ökoehitajad oma häiritust, et “ökoehituse” teemat kiputakse käsitlema liiga materjalikeskselt ja jätma tähelepanuta hoone ökoloogiline jalajälje, ehituse ja materjali tootmisega kaasnevad CO2 emissioonid, energiasäästu, projekti kvaliteedi ja sisekliima teema. “Neid tegureid arvestamata on rääkimine “ökoehitusest” tüüpiline greenwash, millel on parema elukeskkonna loomise või säilitamisega väga vähe ühist,” ütleb Rene Valner. “Savikrohv on seinas kindlasti parem valik kui vinüültapeet, aga see on siiski kosmeetiline ravi ebatervislikule elukeskkonnale endale, ja pigem vaid viimane lihv täiuslikule kodule,” lisab ka Riina Klais.

Rene Valner märgib, et ökoehituse mõiste laialivalguvale loomusele vaatamata on see “müügiargument, mille abil üritatakse müüa kohati väga imelikke maju või lahendusi, mis sisult pole ilmselt oluliselt ökoloogilisemad kui ükskõik milline kipsiküla maja”.

Skeptilised ametnikud

Mõistmatus ja umbusk näiteks põhumajade suhtes ulatub ka riigiasutustesse, sest vastrajatud ökomaja ei pruugi esmapilgul vastata erinevate ametiasutuste nõuetele ja nii jääda vajalike kooskõlastusteta. Näiteks Christa Pihelpuul tekkis probleeme päästeametis. “Esimene kokkusaamine kujunes negatiivseks, sest teada saades, et olen tulnud nende juurde kooskõlastama hoonet, mis valmistatakse põhupakkidest, oli esimene reaktsioon, et ei kooskõlasta, sest see põleb ju kohe maha,” räägib Pihelpuu. Pärast pikka selgitustööd ja ametnike teemaga kurssiviimist suurem jagu skepsisest siiski kadus.

Raskused materjali leidmisel

Riina Klaisi sõnul on ökoehitaja üheks põhimureks esiisade pärandi katkemisest tekkinud lünk teadmistes. “Kõik, mis oli vanasti loogiline, tahab nüüd taasavastamist rumalate ja kallite vigade kaudu,” ütleb ta. Pealegi on Eestis praegu raske leida vajalikke materjale. Isegi nii lihtsaid ja odavaid nagu põhk ja savi, sest väike nõudlus pole suutnud turgu tekitada ja tööle panna.

Autor: Aive Herja
Ajakiri Ehitaja (aprill 2008)
www.ehitaja.ee 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta