Ökoloogia on teadus, mis uurib elusorganismide ja nende keskkonna omavahelisi suhteid.

Sõna ökoloogia tuleneb kreeka sõnadest „oikos", mis tähendab majapidamist või maja, ja „logos", mis tähendab teadust. Mõiste võttis kasutusele saksa teadlane Ernst Haeckel 1869.aastal.

Ökoloogias on kaks tähtsat osapoolt – organismid ja nende keskkond. Elusorganisme on väga palju erinevaid. Sellepärast ongi ökoloogia lähedalt seotud bioloogia ja selle sõsarteadustega. Elusolendeid saab uurida rakutasandil (nt. biokeemia, molekulaarbioloogia, rakubioloogia), üksiku organismi kaupa (nt. botaanika, zooloogia), populatsioonide, ökosüsteemide või kogu biosfääri tasandil. Viimased nimetatud tasandid kuuluvad ökoloogia valdkonda.

Ümbritseva elukeskkonna all mõistetakse tingimuste kogumit, milles organism asub. Ühelt poolt on see aineline ümbrus ehk meedium (nt. muld, vesi, õhk või mõne organismi sisemus). Teiselt poolt on tegemist kõigi mõjuvate välistegurite kogumi ehk miljööga (nt. kliima). Tänapäeval pole võimalik inimese osatähtsust keskkonnas alahinnata. Sellepärast räägitaksegi loodusliku keskkonna kõrval inimese loodud tehiskeskkonnast.

Mõisted „ökoloogia" ja „ökoloogiline" on keelepildis omandanud pigem tähenduse „keskkonnasõbralik". See on eksitav arusaam. Ökoloogia ei anna hinnanguid tehtud otsuste kohta. Ta aitab mõista teguviiside tagamaid. Õige ja vale eristamine on eetika ja maailmavaate teemad. Need ei ole teaduslikud küsimused.

Kui võtta meid ümbritsevat elukeskkonda suure majapidamisena, mis toimib omade reeglite alusel, siis majareeglite austamist ning tundmist võib nimetada ökoloogiliseks maailmavaateks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta