Tänasest hakkab Bioneer andma oma lugejatele ülevaadet erinevatest ökomärgistest. Et me saaksime lähinädalatel seda teemat käsitleda, tuleb kõigepealt teha selgeks, mis need ökomärgised üldse on. Bioneer kasutas selle teksti koostamiseks Eesti Rohelise Liikumise ja Keskkonnaveebi portaalide ökomärgiste alaseid materjale.

Ökomärgised võeti kasutusele, et lihtsustada tarbija valikuid loodusele vähem kahjulike toodete leidmisel. Tootjate endakohane informatsioon (reklaam) võib sageli olla eksitav (nn rohepesu) ja selle põhjal on tarbijatel väga raske otsust langetada. Ei saa ju otsustada selle järgi, kui tootjad reklaamivad oma tooteid näiteks nii: "Meie pesupulber ei sisalda kloori ega optilisi kirgastajaid", "Meie patareides on toksiliste ainete sisaldus minimaalne" jne.

Ökomärgised on positiivsed ja garanteeritud märgid, mida tootja saab taotleda oma tootele või teenusele, et tõestada selle loodussõbralikkust. Selliseid märgiseid antakse ainult nendele toodetele, mille puhul on eelnevalt läbi viidud spetsiaalne hindamine ja mis vastavad seatud kriteeriumitele (nii eesmärgid kui ka kriteeriumid on erinevatel märgistel erinevad).

Loa ökomärgise kasutamiseks annab ökomärgise komisjon. Komisjon lähtub loa andmisel ka elutsükli analüüsist (life-cycle assessments, LCA) - toote keskkonnamõjudest alates toorainete hankimisest kuni toote käibest kõrvaldamiseni. Teiste sõnadega – oluline on kogu toote tee "hällist hauani".

Üle maailma eksisteerib ligikaudu 20 erinevat keskkonnamärgi süsteemi. Enamikke süsteeme haldavad riikide valitsused või iseseisvad organisatsioonid, kuid märgi omistamise kriteeriumid on paika pandud koostöös huvirühmadega ning neid vaadatakse regulaarselt läbi, et kiirete muudatustega tehnoloogiates kaasas käia ja tagada märgi kättesaadavus vähestele, teistest "rohelisematele" toodetele või teenustele. Samas ei tohi latti liiga kõrgele tõsta: normid peavad jääma piirile, mida on võimalik reaalselt täita.

Lisaks toote/teenuse märgistamisele tuntakse ka ökomärgiseid, mis peavad andma tarbijale informatiivset teavet: toode on taaskasutatav, toodet võib põletada jne. Ka tuntakse märke, mis propageerivad näiteks puhtuse hoidmist.

Kõigi selliste märgiste peamine eesmärk on propageerida keskkonnasäästlikku tarbimist ja käitumist.

Keskkonnamärgistamisel on mitmeid eeliseid:

  • informeerib kliente: milline on nende ostust tulenev mõju, annab võimlause vähendada energiakulu, ladustatava prügi hulka jne.
  • parandab majanduse efektiivsust: tootmine saab areneda ilma ettekirjutusteta, mis tehnoloogiat kasutada. Turule tullakse uute efektiivsemate, ökonoomsemate ja loodust säästvamate tootmisprotsessidega, mis vastavad ökomärgistuses nõutavatele kriteeriumitele.
  • turu areng kiireneb: kui järjest enam klient valivad ökomärgisega toote, siis on sellel otsene mõju tootjatele. Sellel, kellel on märgis ehk kes toodab loodussõbralikumalt on eelis selle tootja ees, kes on jäänud truuks vanadele tehnoloogiatele, mis vastavad küll keskkonnanõuetele, kuid mitte ökomärgiste nõuetele.
  • toodete pidev areng: kuna kliendid on järjest keskkonnateadlikumad ja hakkavad ajapikku rohkemat nõudma, siis tuleb pidevalt arendada ka toodete.
  • keskkonnamärgiste pidev areng: klientidelt saadav vastukajad aitavad parandada märgistust - informatiivsemaks ja arusaadavamaks. Samuti arenevad pidevalt kriteeriumid.

Kui tahaksid osta ainult keskkonnasõbralikke tooteid, siis:

  • loe, millest toode koosneb.
  • uuri, kas reklaamitakse mõnd keskkonnasõbralikku omadust.
  • eelista tooteid, millel on tunnustatud keskkonnasõbralikkust tõendavad märgid.

Ent mõned keskkonnamärgid, mida igapäevastel toodetel näeme, Eesti tingimustes enamasti veel ei toimi.
_______________________________________
Allikad: www.roheline.ee, Keskkonnaveeb

Sarnased artiklid