Ei tea kui aus on väita, et roheline mõtlemine on popp. Ma ei taha kunagi tuua ühte lausesse kokku keskkonda ja moekust. Keskkonnasõbralik mõtlemine on miski, mis peaks eksisteerima igal pool, igal ajal ühegi erandita. See võiks olla passiivne normaalsus. Kahjuks see nii iseenesestmõistetav ei ole, ökomõtlemist on hakatud omakasupüüdlikult ärakasutama ja seetõttu vaatame me tõtt terminiga rohepesu. Mis see täpsemalt on, kust see tuleb, miks ja kuidas seda märgata? Uurime seda ühe toote näitel.

Mis on rohepesu?

Rohepesu on teadlik tarbija eksitamine, mõjutades teda eelistama toodet, mille puhul on välja toodud konkreetne keskkonnasõbralik aspekt. Kuigi, tähelepanuta jääb selle toote mitte nii roheline pool (kogu protsess versus üks detail). Seetõttu võibki tekkida olukord, kus tootel on samaväärsega negatiivsem ökoloogiline jalajälg, ent tarbja seda ei tea.

Näiteks olen märganud kiirmoekettides müügil olevaid mahedast puuvillast esemeid. Seda fakti rõhutatakse siin-seal ning sellest luuakse ostuargument. Küll aga mõne toote puhul on küsitava väärtusega pleegitamise, värvimise ja muu keemilise töötluse rohelisus. Just hiljaaegu otsisin oma vennale kinki ja sattusin nägema üht mahedast puuvillast t-särki, mida oli värvitud selliste kattevärvidega, et pluusiesine oli pigem vakstu, kui hingav taimsest kiust tekstiil.  Selle pluusi ümbertöötlemisega küll libedalt ei lähe. Antud näide on kaudne rohepesu näide - üks detail versus suur üldpilt.

Teine näide on hiljutisem: soovisin tellida Eesti ettevõttelt Öko-Tex märgisega pesusilte, lähemal vaatlusel selgus, et nende litsents on aastaid vana. Kodulehel reklaamiti oma nišši kehtiva litsentsi puudumisele vaatamata.

"Ökod"  tooted on tihtilugu kallimad, suurt rõhku on pandud turustamisele, reklaamile ja brändingule. Rohepesu võib olla otsene kui ka kaudne. Näiteks mõjutatakse tarbijat valima "loodussõbralik" toode illustreerivate fotode, värvivaliku, fondi jms aspektidega. Päris palju on märgata igasuguseid isetekkelisi "rohemärke": roheline mummuke või tekstikast sõnadega "bio", "looduslik", "orgaaniline", "öko", "loodussõbralik". Need ei ole aga reguleeritud standardid, vaid tootjatepoolsed õhkupaisatud omadussõnad - kas nad midagi endas ka kannavad, see on juba iseasi.

Valin näiteks suvalise ettejuhtuva toote oma köögist, Loodusväe maitsetamata tofu, et vaadata, kas toote puhul on märgata rohepesu.

Alustame pakendist. Toote ümbris koosneb kahest osast: papist ja plastikust ümbris. Kohe tekib küsimus, miks on tootel kaks pakendit? Välimisel pakendikihil peaaegu kogu informatsioon sama, mis on sisemisel kihil. Võrreldes seda toodet konkurendi Bon vegetaarse tofuga, siis papist detaili sellel ei ole. Võib eeldada, et funktsionaalset põhjust kahekordse pakendi kasutamiseks ei ole, küll aga on lisaväärtus esteetika poole pealt. Kas ilusat pakendit saab süüdistada rohepesus? Hall ala, mille osas mõistab kohut igaüks ise. Ehk saame selle juurde tulla siis, kui oleme pakendi üksipulgi läbi vaadanud. Mida me näeme?

Otsin silmadega rohelist värvi

Esimese asjana jääb silma toote värvigamma: kollased, rohelised, valged toonid. Kirjafondid näivad ka sõbralikud ja toredad. Toote nimi on nii inglise kui ka eesti keeles: mahe tofu maitsestamata ja organic tofu natural. Tootel on mitu logo ja märki: mahepõllundusmärk, fairtrade, gluteenivaba, vegan, valmistatud kasutades taastuvenergiat, ökoloogilise jalajälje suurus, firma enda märk, viska prügikasti märk, rohelise punkti märk, QR-kood, triipkood. Plastikust osal on ka "puudub piim" märk.

Värvigamma valik on tehtud kindlasti teadlikult, et anda edasi toote mahedust ja naturaalsust. Brändide puhul mõjuvad roheliste toonidega kasutamine rahulikult, tagasihoidlikult, objektiivselt. Näiteks Looduspere, Biomarket, Eesti Energia, RMK, Erakond Eestimaa Rohelised, The Body Shop, Zuzu jpt on valinud teadlikult oma logokujundusse rohelise värvi. Vaadates seda loetelu, siis kindlasti igaüks neist soovib end projekteerida kui keskkonnasõbralikku ettevõtet või ühendust.

Peab tõdema, et ka tarbijana otsin ma toodetelt rohelist värvi - saan niiviisi kiiremini otsitavale infole ligipääsu. Ääretult mugav on näiteks valida kohvikut, kui uksel on juba roheline kleeps "Vegan and vegetarian friendly". Seega ei saa kuidagi hukka mõista selle värvi kasutamist, küll aga on võimalik, et iga kord säärane värvivalik ei kanna endas lisaväärtust. Näiteks tuntud energiafirma armastab kasutada oma illustratiivsetes fotodes ning graafikas loodusepilte, kuigi tegemist on Eesti suurima prügitekitajaga.

Nagu ennist sai kirja pandud, siis tootel on esiplaanil nimi, nii eesti kui ka inglise keeles. Toote nime tõlge tekitab kindlasti küsimust. Miks ei ole inglisekeelne nimi hoopiskiorganic tofu unflavored? Teadliku ja vastutustundliku ettevõttena väldiksin ma sõna naturaalne kasutamist. Tegemist on sõnaga, mida kohtab tihti just rohepesuhõngulistel toodetel. Õigekeelsussõnastik toob välja selle sünonüümid: looduslik, loomulik, ehe. Raskemetallid ja ohtlikud kemikaalid on ka looduslikud, ehedad ained... Sõna maitsetamata annab selgemat ja konkreetsemat ülevaadet kui naturaalne. Ma mõistan väga hästi, et poeriiulil müüb sõna, sellegi poolest tasub tavatarbijana ja ettevõttena suhtuda ääretult kriitiliselt sõnakasutusse ja infokandja selgusesse.

Märgid siin, märgid seal, märgid iga nurga peal

Üks andmekandmisüksus on märgis. Konkreetsel tootel näeme me neid mitu: toidukaupade, keskkonna, pakendi ja muud märgised. Kindlasti peab toonitama, et kõikidel märgistel on oma hierarhia. Mõnel on karmimad standardid, mõnel jälle leebemad. Mõnel puudub oluline info sootuks (näiteks "Viska prügikasti"). Leidub ka selliseid, mis ei kanna endas ka vastutust. Näiteks toful olevad konkreetsed märgised "Vegan", "Laktoosivaba" ja "Gluteenivaba" ei ole kuidagi reguleeritud litsentsmärgised. Need on ettevõtte enda poolt väljamõeldud ning kujundatud märgid. Lisaks ei ole Loodusvägi kodulehel toote kirjelduses viidet, et mis standard määrab ära, et tegemist on gluteenivaba ja vegan tootega. Pealegi pole mõtet seda sealt otsida, kuna üldjuhul on ettevõtted oma ostetud litsentside üle uhked ja neid oma toodetele panemata ei jäta. The Vegan Society näiteks annab välja vastavat sertifikaati, millel on väga konkreetsed regulatsioonid ja määrused (näiteks ükski toote osa ei tohi olla testitud loomadel, kogu tootmistsüklis puudub kokkupuude loomsete ainetega, kõrvalsaadustega ja derivaatidega) fikseerides sealhulgas, et tegemist on tõepoolest tootega mis on vegan. AOECS ehk Euroopa Tsöliaakia Seltside Assotsiatsioon annab välja gluteenivaba märgistuse litsentsi (crossed grain symbol) ja ega sedagi märget niisama ei saa. Laktoosivaba üht ja ainust rahvusvahelist tunnustatud märki ma ei tea.

Ei saa väita, et Loodusvägi oleks süüdi rohepesus, kui on loonud oma toodetele kasutamiseks need kolm märki ja pole taotlenud spetsiaalseid litsentse. Seda informatsiooni saab tarbija kontrollida koostisainete loetelust.

Üha rohkem ja rohkem kohtab toodetel EL mahepõllumajandusmärki, mida on näha ka kõnealusel tofupakil. Mahemärki on üpriski lihtne ära tunda, tegemist on rohelisel taustal oleva lehe kujutisega (esineb ka monokroomset varianti). Pildi all on järelvalveasutuse kood. Mahepõllumajandusmärgis näitab, et toode või selle koostisosad on vähemalt 95% mahepõllumajanduslikku päritolu, pole tegemist geneetiliselt muundatud organismidega.

Selle märgi miinuspooleks on see, et toote kogu elutsükli kohta see infot ei anna. Küll aga on vastavaid märke olemas, mis ei keskendu toote ühele aspektile. Neid nimetatakse I tüüpi ökomärkideks, nagu näiteks Euroopa Liidu Ökomärgis (lillekese sümbol kirjaga ecolabel), Põhjamaade ökomärgis (ruudukujuline triibuline luik, tuntud kui Nordic Swan) jne. Nende märkide puhul on kriteeriumid täpsemad ning konkreetsemad, kontroll ja järelvalve on tõhusam. Samuti on ka litsentsitasu krõbedam - ettevõte maksab peale, et tõestada tarbijale oma ausaid kavatsusi.

Loodusvägi tofu pakendil näeme ka Fairtrade sümbolit. Fairtade on märgis toiduainetele, mis tagavad eetilise rahvusvahelise kauplemise. Näiteks arengumaade väiketalunikud saavad oma toote eest hinna, mis katab kulud ja võimaldab kestvat arengut. Istanduste ja tootmisüksuste töölised saavad mõistlikku palka ning töötingimused on reguleeritud, muidugi ei ole lubatud kasutada orja- ning lapstööjõudu. Õiglase kaubanduse tulu kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks. Fairtrade märgist kohtab ainult toodetel ja toodete koostisosadel, mis pärinevad nn kolmandatest riikidest (suhkur, kohv, kakao, kookosõli, sojauba). Eesti tootja seda taodelda ei saa.

Kas ettevõtte tõepoolest võib Fairtrade märki oma toodetel kasutada, seda saab kontrollida Fairtrade sertifikatsioonide kataloogist. Kahjuks aga ei ole seal võimalik näha täpset ülevaadet ühe ettevõtte kõikide toodete kohta. Ainus variant on ettevõtte enda käest uurida või küsida vastavast kontrollasutusest. Mina tegin mõlemat. Uurisin Fairtrade Finland käest ja sain vastuse, et tõepoolest võib see ettevõte kasutada Fairtrade märki sellel konkreetsel kõnealusel tootel. Loodusvägi kinnitas seda sama ning oli nõus ka nimetama konkreetse farmi, kust tofu tootja ostab sojaube.

Keda huvitab, siis sojaoad pärinevad Põhja-Brasiiliast, Parà osariigist, Capanama linnast. Seal elab rohkem kui 65 000 inimest. Tegemist on paigaga, kus on keskmisest parem majanduslik areng, ent linnal on endiselt probleeme tuuminfrastruktuuriga (joogivesi, heitvee äravool, kruusateed).

Eelpool sai mainitud, et pakendil on rohelise punkti märk. Uurides neilt kas kõnealune firma võib antud tähist kasutada, saan väga napi ja külma vastuse - ei. Ma eeldan, et kuna tofu on pakendatud Soomes, siis Eesti haru ei pääse Soomes fikseeritud andmetele ligi.

Tootel on näha veel kahte erinevat energiamärki: valmistatud kasutades taastuvenergiat ja ökoloogiline jalajälg 100g toote kohta. Piinlik tunnistada, aga ma ei ole neid märke varem kohanud. Eesti Energia väljastab Rohelise energia märki, mis on konna pildiga, tofupakil on aga lill pistiku kujutisega. Selle info tõelevastamist saab kontrollida esmalt Loodusväe enda käest uurides ning lisainformatsiooni abil üle vaadata märgi väljaandnud organisatsiooni andmebaas. Loodusväe käest saan teada, et tegemist on EKOmärgisega. EKOenergia on rahvusvaheline keskkonnaorganisatsioonide võrgustik, mis edendab jätkusuutliku elektrit. Nende kodulehel on isegi pildikollaaž erinevatest logo kasutavatest firmadest ja üks äratoodud ettevõte on justnimelt Loodusvägi OÜ. Kodulehelt ei leia ma andmebaasi, kust vaadata ettevõtteid, millel on luba antud märgist kasutada. Läbipaistvuse suurendamiseks oleks see aga mulle kui lihtsalt uudishimulikule tarbijale vajalik.

Kas rohepesule on lihtne jälile saada?

Oma pisikese uurimistööga sain ma aru, et ühte toodet läbi ja lõhki uurida rohepesu perspektiivis on ajakulukas. Protsess vajab mitmete emailide vahetamist, detektiivitööd internetis ja hulgim kannatust. Kogu seda vaeva aitaks lahendada vastav andmebaas või programm - toksid sisse toote nime ja saad selle tootmise, töötajate, tooraine, transpordi jms teada kõike. Tore oleks ka tooteid niiviisi võrrelda, mille järgi saab hiljem tarbijana poeriiuli ees seistes teha reaalseid valikuid. Kas keskkonnasõbralikum on Bon Vegan tofu või Loodusväe tofu? Muidugi ei hakka inimesed igat kasutatavat toodet sellise pilguga uurima, ent mulle tundub, et täna on vastused liiga kaugel. Keda ma tabijana saan usaldada? Loodusväe tofupakendi näitel rohepesu kui sellist ma ei tuvastanud, pigem tekkisid paar halli ala küsimust (inglisekeelne tõlge, värvivalik, ettevõtte poolt disainitud märgiste kasutamine litsentseeritute asemel). Küll aga ei tähenda see seda, et rohepesu toodetel harva kohtaks. Ühenduse Signs of Greenwashing raporti kohaselt 95% toodetest on seotud rohepesuga.

Sama organisatsioon on pannud kokku seitsme patu süsteemi, mille abil mõnda toodet uurida. See jaguneb nii:
 

Tõendusmaterjali puudumine - pole vastavaid märke ega litsentse, kodulehel puudub täpsem informatsioon

Napisõnalised üldistused - "looduslik", "naturaalne", "Eesti loodusest", "puhas tehnoloogia", "jätkusuutlik tootmine" ei tähenda tõendusmaterjalita mitte midagi.

Asjakohatud faktid - üks detail versus kogu toode (Põltsamaa mahlapakid said suhkruroost valmistatud korgid, päritoluga Brasiiliast. See-eest klaas ja metall on aga palju keskkonnasõbralikuma jalajäljega); keeruliste mõistete kasutamine

Valed väited - "Pole loomadel katsetatud" klausel on paljudel kosmeetikatoodetel tarbetu, kuna EL on keelustanud nii loomadel testitud uute toodete tootmise kui ka müügi.

Silmakirjalikkus - parim näide H&M kampaania "Together we can close the loop" utsitades inimesi oma vanu rõivaid ümbertöötlusesse suunama ent endiselt kiirmoodi tarbida. 

Illustratiivsed fotod - näiteks fossiilkütusefirma kasutab oma veebilehel vihmametsa fotosid või lillekest hommikukastes

Valed, ebakohased märgid - ettevõtete enda kujundatud märgised, mida presenteeritakse kui kolmanda osapoole tunnustusi

Kas sul meenub mõni rohepesu näide Eesti toote kohta? Milline oli sinu viimane kokkupuude rohepesuga?

Lugu pärineb blogist Nullkulu.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta