Ostan poest palju puu- ja aedvilju ja pähkleid ning viin need oma kotiga koju. Enamasti kasutan toodete pakendamiseks vanu saiakotte, klaaspurke, korve, ämbreid.

Mul ei ole häbi nõuda kassiirilt käbedalt haaratud ühekordse koti tagasipanemist ega kolmandalt korruselt alla joosta, kui märkan kellegi ekslikku prügisorteerimist. „I am very keen into garbage,” nagu ma end viimasel korral võõrale tutvustasin. Pakendivaba elu on arvatavasti järjekordne hipiemmede trend, mis hakkab ka Eesti igapäevaellu jõudma.

Zero waste-elustiil seisneb pakendite vältimises ja isegi boikoteerimises. Arvestades aga seda, et eestlane häält ei tõsta ja üritab ise hakkama saada, siis vastuhakulainet on oodata ehk tulevikus, kui selline mõtteviis peavoolu läheb.

Mõte elada pakendivabalt näib väga ahvatlev, kuid eesmärgini jõudmine tähendab põhjalikku toode toote haaval läbimõtlemist. Olen peaaegu jõudnud oma kodu luues pakendivaba eluni: olen leidnud alternatiivid puhastusvahenditele, kehatoodetele, kodutarvikutele. See tee on olnud pikk, aga ma pole veel astunud üle finišijoone.

Kaks toodet, mida kulub peale toiduainete kõige rohkem, on tualettpaber ja naiste hügieenitarbed. WC-paberit on võimalik osta eraldi kilesse pakendamata ja veidi ekstreemsema lahendusena saab naiste hügieenitarbed teha vastavast riidest ise. Hirmutav, eks ole?

Pesukaitsmete, hügieenisidemete ja tampoonide maailm on kirju, pakendirohke ja naftamaiguline. Lõhnastatud ning superimavaks töödeldud lumivalged intiimtooted on praeguse ühiskonna üks normaalsustest, lisaküsimusi tekkida ei tohiks. Ma ei saa aga nõustuda, sest minu keha ja südametunnistus ütlevad muud.

Internetis ringleb hirmulugusid nende kommertstoodete mõjust inimkehale, tuues argumentideks ohtlike kemikaalide kasutuse ja mittesteriilsuse, mis on heaks kasvulavaks ebavajalikule või isegi ohtlikule pisielule.

Bioneer.ee tegi lihtsa katse, näidates kui palju puuvillakiude tampooni kasutades naise kehasse jääb. Lihtsa inimese jaoks nagu mina, pole need väidetavad vähiriskid ega haigustekitajad ohtlikud seni, kuni neid näha pole.

Minu elu esimene tampoonikasutus oli väga vaevaline ja praegu, 21-aastaselt pole see olukord muutunud. Olenemata tootjast, tegumoest või muudest mõõtühikutest on see vahend kehale võõras. Tugev imamisvõime muudab kehasisese keskkonna kuivaks.

Ebamugavustunne või isegi valu on lihtsad märgid, mis probleemile osutavad. Lahendus pole ka sideme kasutamine, umbses ja märjas ei meeldi kellelegi olla. Võib tekkida ka vastik sügelustunne või asub keha muud moodi probleemiga tegelema. Arsti juures saab leevenduseks antibiootikume, et (tarbimis)ring saaks jätkuda.

Muidugi on olemas ka muid lahendusi: kuutopsik või siis ühekordne meditsiinilisest silikoonist kausike, mida nimetatakse softcupiks, merekäsn, riidest pesukaitsmed vms. Esimesed kaks esindavad endiselt pakendiprobleemi, kuigi olles rohkem kasutajasõbralikumad vedelikke kogudes, mitte neid imades.

Kasutusaeg küündib kuutopsikul isegi aastatesse, softcup on aga mõeldud ühe nädala tooteks. Lisaks on nad saanud ka parema ühiskondliku vastuvõtu kui käsnad või isetehtud tarvikud, ent sellegipoolest ei näe neid tavalistes toidupoodides. Tegemist on pooliku lahendusega: nende tooraine ei ole jätkusuutlik ja ma ei ole kindel, kas tooteid üldse ümber töödeldaksegi.

Looduses komposteeruva merekäsna puhul pakendiprobleemi pole, kasutada saab seda samuti korduvalt ning ainus tootmiskulu on naturaalse materjali kokkukorjamine. Tegemist on vähetuntud alternatiiviga, kuigi merekäsna on mugav ja mõnus kasutada. Rulli keeratud ja paelaga ühendatud looduslik tampoon on sama efektiivne kui erevalge poe oma. Ainus pahupool on see, et merekäsnadele on suur nõudlus ja loodus ei suuda nii palju pakkuda.

Teine pakendivaba variant ehk riidest taaskasutatavad pesukaitsmed / hügieenisidemed on hõlpsalt kättesaadavad. Neid saab ise meisterdada või tellida agaralt isetegijalt postiga koju. Mitu aastat vastupidavate padjakeste algmaterjali valimine pakub võimalust kontrollida materjalide päritolu ja looduses lagunemise võimekust.

Need kaks lahendust panevad vastutuse tarbija õlgadele, mistõttu kinnisilmi prügikastikaane sulgemine on teadlik valik. Umbes kaks või kolm kuud tagasi nägin, kuidas üks vanemapoolne meesterahvas avas oma akna ja viskas linnatänavale nädala jagu prügi. Lisaks üks tool ja paar joogiklaasi ning karjus veel järele ka midagi.

Prügi on teema, millega keegi tegeleda ei viitsi, aega on niigi vähe ja probleeme igapäevatuhinas piisavalt. Ebavajaliku kraami korteriuksest väljagi viimine on katsumus, kes siis jõuab jäätmeanalüüsist rääkida. Pakendivaba elu võib näida utoopilise ideaalina; ettevõtmisega, mis tekitab pigem peavalu kui midagi head. 

Aga ma pean tõdema, et nii on palju lihtsam. Igapäevavidinaid ei pea iga suure poeretke käigus jälle välja vahetama, poekotid on kergemad ja ajakulu kodusele asjaajamisele samuti väiksem. Miks osta ühte toodet pakendatult, kui teises kohas saab seda oma naturaalses kestas ja kujus? Või hoopiski suures koguses: kanistriga, ämbriga, oma kotiga? Miks üldse osta, kui saab ise teha?

Prügile kui sellisele (kõik peale toidujäätmete, paberi, metalli ja klaasi) mul mahutamiskohta pole, sest selleks puuduvad kogused. Need topsikud või kile, mis juhtuvad tekkima, jäävad mulle otse nina alla, see probleem ei ole peitmiseks ja seega tean ma täpselt, kuhu edasi sammuda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta