Kaks aastat tagasi, 21. jaanuaril 2017, tulid sajad tuhanded inimesed, peamiselt naised, Washingtonis pärast Donald Trumpi ametisse vannutamist tänavatele, et avaldada oma meelt naiste marsil. Üle maailma kogunesid miljonid meeleavaldajad (ka meile lähedal Riias, Helsingis ja Stockholmis), protestides inimõiguste kuritarvitamise ja keskkonnaprobleemide vastu.

Naiste marsi katusorganisatsiooni manifest tõi murekohtadena välja näiteks rassismi, vägivalla vanemate inimeste vastu, vaesuse, LGBTQ grupi diskrimineerimise, palgalõhe, vähemusgruppide esindatuse, puhta joogivee kättesaadavuse jpm. Skaala on lai, see koondab hulga murekohti ja näitab, et keskkonnaprobleeme ei saa isoleerida sotsiaalsest õiglusest.

Kui eelmistel aastatel jäi Eesti jaoks marss ja selle tõukejõud kaugeks piiritaguseks sekelduseks, siis nüüd tuuakse platvorm ka ise sõna sekka ütlemise jaoks meile koju kätte. Nimelt toimub 19. jaanuaril Tallinnas esmakordselt Naiste marss, kuhu on oodatud kõik, kes soovivad liikumisele #womanswave ja #womansrightsarehumanrights õla alla panna. Marss seisab nii naiste kui ka teiste vähemus- ja tõrjutud rühmade õiguste eest, kasvatades ühtekuuluvustunnet nii Eestis kui ka kogu maailmas. Marsi eesmärk on vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud tulevik. Loota paremat, mitte karta halvimat, see on liikumise moto.

Eesti kõlakodades on inimõigustest rääkides keskendutud peamiselt palgalõhele, venekeelse elanikkonna kodusele keelele, seksuaalsele orientatsioonile, pagulastele ning naistevastasele vägivallale. Need viis peamist murekohta on olnud pikalt kontideks*, mida ühiskond on närinud, ent läbi närimata on need ka jäänud. Kahjuks on viisikuga liitumas ka kliimasoojenemisest ning keskkonnaressursside ärakasutamisest tingitud probleemistik. Eesti kontekstis on siinkohal paslikeks märksõnadeks põlevkivi, Haabersti hõberemmelgas, mikroplast joogivees ja karusnahafarmid. Kõige põletavam Eesti-keskne probleem on aga kindlasti see, et probleemi justkui pole – meil puudub tõsiseltvõetav, kui üldse, keskkonnadebatt, samal ajal kui õlale koputab näiteks saja miljoni eurone rahatrahv.

Miks on naiste marsi manifest võtnud oma õla alla ka keskkonnaprobleemid?

Naiste marsil on ilus eetos, mis põhineb inimõigustel, see tähendab õigusel elule, vabadusele, perekonna loomisele, enesemääramisele, turvalisusele, privaatsusele, kodu puutumatusele, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, kaitstusele rassilise, rahvusliku, soolise või usulise diskrimineerimise eest. Lisaks neile ja ka teistele õigustele, millest mitu on saanud iseenesestmõistetavaks, on kõikidel inimestel õigus ka puhtale ja hävimise eest kaitstud keskkonnale. Jah, luba ma toonitan seda uuesti – inimesel on õigus elutervele keskkonnale. Keskkonna- ja inimõiguste kaitse eesmärgid kattuvad, kuna see tagab inimeste vaimse ning füüsilise tervise heaolu. Siia kuulub ka muide õigus keskkonnateabele, õigus osavõtule keskkonnaalaste otsuste tegemisel ja õigus omada juurdepääsu keskkonnaalasele õigusemõistmisele.

Naiste marsi manifest sõnastab end keskkonnaõiguste punkti lahates nii: ”Me usume, et iga inimesel ja igal kogukonnal on õigus puhtale veele, õhule ja loodusele kui vaba aja veetmise paigale. Me usume, et keskkond ja meie kliima peab olema kaitstud, meie maa ning loodusressursid ei tohi olla ekspluateeritud ettevõtluse kasumlikkuse ja ahnuse nimel.”

Teoreetiliseks ilusaks mõtteks paberil see aga jääda ei saa. Eesti Vabariigi põhiseaduski dikteerib, et igaüks meist on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning loodusressursid ja -varad on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Ühismeedias ringlevad hirmulood keskkonnaprobleemidest pole aga tühijutt, vaid neisse tuleb suhtuda äärmise tõsidusega. Looduskaitse on vajalik pant praegustele ja eeskätt tulevastele põlvedele, mis tagab inimeste, ent mitte ainult, vaimset-füüsilist heaolu ühiskondlikus edus ning üldises kasus. Kliimasoojenemine ei too endaga kaasa mõnusat rannailma, vaid hakkab lähitulevikus mõjutama nii üksikinimese tervist kui ka riiklikku julgeolekut. Jah, seda kõike siinsamas Eestis.

Toon mõned näited. Peale selle, et Eestist kaob püsiv lumikate, Läänemeri on prognooside järgi aastaks 2080 jäävaba, järvede veetemperatuur võib selleks ajaks olla tõusnud 7 kraadi võrra ja mereveetase lausa 82 cm, on neil silma ja käega tajutavatel nähtustel ka negatiivne kahju inimesele. Kliimasoojenemise mõiste ei tähenda roosasid mütse heegeldavaid murepilgulisi lilleneitsikuid (korraldajad kutsuvad üles marsile tulema kodukootud roosades, lillades, punastes toonides käsitöös), kes Facebookis prügistest randadest videoid jagavad. Kliimasoojenemist ja selle mõju tuleks hoopistükkis vaadata läbi rahakoti, et see kiiremas korras igaühele puust ja punaseks selgeks teha – #kliimasoojenemineonmajanduslikkahju.

Kui keskkonnaorganisatsioonid tegeleksid ainuüksi otseste keskkonnaprobleemide lahendamisega ja inimõigustega tegelevad ettevõtmised jääksid samuti enda liistude juurde, oleks lahenduskäik poolik ja jääksime ainuüksi järjekordsete probleemide lahendamise, mitte ennetamise juurde.

Mis kliimasoojenemine Eesti inimesele veel teeb?

Otse kahjustavad inimese tervist suvel suurenenud kuumarabanduse risk (soojussaared linnaruumis on ohtlikud eriti vanemale elanikkonnale ja Eesti rahvastik seda on – vananev ja linnainimene), suurenenud ultraviolettkiirgus tekitab tugeva eelsoodumuse nahavähi tekkeks. Talvel on aga inimestel probleeme D-vitamiini omandamisega, sest ilm muutub sombusemaks, see aga omakorda soodustab laialdast depressiooni levikut. Käegakatsutavat kahju tekitavad kindlasti muutuvad ilmastikuolud – sagenevad ja tugevnevad tormid, vihmahood. Põuaperioodid tekitavad probleeme põllupidajatele, loomakasvatajatele, kahanevad mageveevarud ja sagenevad metsatulekahjud. Näiteks eraldas eelmise aasta lõpus riik kohalikele põllupidajatele 20 miljonit eurot põuakahjude leevendamiseks. Lätis aga kuulutati eelmisel aastal välja riiklikul tasemel looduskatastroof – põllumajanduskahjudeks loeti 359 miljonit eurot ja metsatulekahjudeks 92,9 miljonit eurot. Kliimasoojenemine ning selle tagajärjed muudavad elu kallimaks, kuna suurenevad elektri- toidu- ja raviarved ning kinnisvarakahjud; üleüldine majandus muutub ebastabiilseks.

Ärgem unustagem ka mainida tulevaste aastate üht enimkasutatavat sõna – kliimapõgenikud.

Need on need inimesed, aastas keskmiselt 26,4 miljonit inimest, kes peavad endale uue kodu otsima, kuna looduskatastroofi tõttu ei ole vanas kodus enam võimalik elada. See hulk inimesi, kes näiteks tormide, põudade või üleujutuste tõttu uut elukohta otsib, aga aegamisi suureneb ning järgnevatel aastakümnetel lausa hüppeliselt. “Ilmateade” aastaks 2050 on tume: prognoositakse 200 miljonit kliimapõgenikku. Aveliina Helm mainis Sirbis ilmunud artiklis “Ei ole hilja, aga väga kiire on” maailmakorra segipaiskamist rahutuste näol, kui näiteks Lõuna-Euroopas peaks kolm aastat järjest põud olema. Autor küsis ka, kas Eesti inimene on selleks stsenaariumiks valmis. Mina küsin: kas Eesti inimene on valmis oma pagulasehirmust üle saama ja abivajajaid aitama? Siinkohal tahan toonitada, et need samad kliimaprobleemid, mis heidutavad Kabuli või Kaplinna elanikke, võivad 20 aasta pärast ka meie enda uksele koputada. Või ukse eest rebima ja katuse naabri aeda lennutama?

Kui keskkonnaorganisatsioonid tegeleksid ainuüksi otseste keskkonnaprobleemide lahendamisega ja inimõigustega tegelevad ettevõtmised jääksid samuti enda liistude juurde, oleks lahenduskäik poolik ja jääksime ainuüksi järjekordsete probleemide lahendamise, mitte ennetamise juurde. Ühiskondlikud suured muutused, mis on kas otsesed keskkonnaprobleemide põhjustajad või nendega tihedalt seotud, jääksid välja juurimata. Inimõigused on keskkonnaõigused ja vastupidi. Eriti suurt tähelepanu vajab kliimaprobleemide luubi alla võtmises immigratsioon. Näiteks praegu puudub nn kliimapagulastele rahvusvaheline kaitse, kuna pagulasseisundi konventsioon neile abi pakkuda ei saa.

Miks aga tahavad naised marssida kliimamuutuste pärast?

Feminism on üks olulisem sotsiaalne liikumine, mis on aidanud koondada tähelepanu ning hõlbustanud tõrjutud ja vähemusgruppide probleemide märkamist. Keegi võtab liigkasu, kellegi õigustele tehakse ülekohut, võrdsus ühiskonnas kaob. Näiteks ökofeministlik käsitlus uurib, kas loodusressursside ärakasutamine ja seksism on omavahel seotud või kas neil on sarnasusi. Küsitakse, millised õigused on loodusel, millised õigused on loomadel?

Naiste marsi kodanikuliikumine on globaalne protesti- ja solidaarsuselaine, mille eesmärk on vägagi sõnakalt, kuuldavalt ja nähtavalt osutada suurele probleemile – ebavõrdsus ühiskonnas. Naiste marsi manifest võtab punkt punkti haaval probleemistiku lahti, alustades inimese enda ninaotsast ja lõpetades keskkonnaga (keskkonnaaktivistina muudaksin küll järjekorda, aga eks siinkohal on arvesse võetud keskkonnaprobleemide turustamistaktikat). Kõige olulisem põhjus, miks kaasab liikumine kliimamuutused ja keskkonnaprobleemid, on see, et ühiskonna väheprivilegeeritud grupp, kelleks on tihtilugu naised, kannatavad kõige esimesena ning kõige valusamalt. Sellepärast tulevad naised ja mehed naiste marsile 19. jaanuaril 2019.

* Loomaõiguslasena vahetaksin piltlikus näites kondid nuikapsa või porgandiga

Lugu on pärit Feministeeriumi koduleheküljelt.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta