Šveits, mille rahvaarv on 8,2 miljonit, impordib kolm neljandikku energiast välismaalt ning toodab ise vaid 20% energiast. Omatoodetud ressurssidest võib välja tuua hüdroenergia ja puidu põletamise energia. Imporditakse naftat (toornaftat, kütust, õli), maagaasi, elektrit, kivisütt, söetooteid ja tuumakütust.
- Energeetika
- Steisi Barbo, Bioneer.ee
- 8. veebruar 2016
- Päikesepaneele pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Energiaressursside piiratus
Kõige enam, 51,6% ulatuses imporditakse naftat ja selle saadusi. Lõpp-toodete, mida tarnitakse peaaegu eranditult Euroopa Liidu riikidest, osakaal on kaks kolmandikku. Toornafta moodustab vaid veerandi ning on pärit Põhja- ja Lääne-Aafrikast, peamiselt Liibüast. 1970ndate aastate naftakriis puudutas ka Šveitsi ning selle tulemusena on nafta tarbimine alates 1973. aastast langenud 80%-lt 51,6 protsendini.
Väga vähesel määral leidub riigis maagaasi, kuid antud kogus on kaevandamiseks ebapiisav, seega ostetakse maagaasi, mis moodustab 13% tarbimisest, ennekõike Hollandist, Venemaalt ja Norrast. Mitmed erakonnad ja keskkonnaorganisatsioonid on CO2 heitmete tõttu gaasiga elektritootmise vastu, muutes gaasielektrijaamade rajamise oma kõrgete nõudmistega võimatuks.
Kivisütt tarbitakse väga vähe, kõigest 0,7%. Kuni 20. sajandi keskpaigani oli kivisüsi Šveitsi esmane energiaallikas. 1950. aastast asendati kivisüsi naftaga, mida oli palju parem käsitleda, transportida ja ladustada. Tänasel päeval kasutatakse nelja viiendikku imporditud kivisöest tsemenditehastes, kuid ka seal eelistatakse üha rohkem alternatiivseid energiaallikaid, nagu näiteks kasutatud rehve, reoveesetteid, loomsetest jäätmetest valmistatud jahu ja muid taaskasutatavaid jäätmeid.
Uued ressursid võimaldavad tehastel süsihappegaasiheite taset vähendada ning selle maksust vabaneda. Nimelt kehtestati taoline maks 2008. aastal ning hinda tõsteti järgnevalt veel kaks korda (2010. ja 2014. aastal). 1 tonn CO2 heitmeid maksab 60 Šveitsi franki ehk 150 tonni kivisöe kasutamisel tuleb välja käia 150 franki (135 eurot).
Vähe taastuvaid energiaressursse
Taastuvad energiaallikad katavad vaid 20% šveitslaste energia- ja elektrivajadusest. Talvel impordib Šveits elektrienergiat, kuid suvel hoopis ekspordib. Omatoodetud elektrist moodustab 54,9% hüdroenergia, 41,2% taastumatud energiaallikad, suuremalt jaolt tuumakütus, ja 3,9% muud taastuvad energiaressursid, mille hulka kuuluvad orgaanilised jäätmed, päikeseenergia, biomass, biokütus, tuuleenergia.
 |
| Genfi järv, vaade Lääne-Šveitsi Alpidele |
Hüdroenergia on juba pikemat aega üks Šveitsi kõige tähtsamaid taastuvaid energiaallikaid ning see on ka peamine ressurss ilma heitgaasi CO2-ta. Euroopa seisukohalt on Šveits hüdroenergia tootmises neljandal kohal pärast Norrat, Austriat ja Islandit.
Tänu soodsale pinnamoele ja suurele sademete hulgale on Šveits ideaalne koht vee-energia kasutamiseks. Hüdroenergiat hakati kasutama Šveitsis 19. sajandi lõpupoole ning 1940.–1950. aastatel valitses selle ressursi kuldajastu, mil valmis esimene hüdroelektrijaam ja ehitati suuremaid hüdroakumulatsioonijaamu.
Arvestades hinnangulist keskmist toodangut, valmistati Šveitsis kuni 1970. aastate alguseni hüdroenergiast 90% elektrit, kuid tuumaelektrijaamade rajamine 1985. aastal kahandas seda osakaalu 60 protsendini ning täna kasutatakse vee-energiat 54,9% ulatuses.
Praeguse seisuga on Šveitsis 604 jaama, mille tootmisvõimsus on võrdne või suurem kui 300 kW, tootes aastas keskmiselt 36 031 gigavatt-tundi elektrit. Umbes 47,6% elektrist genereerivad hüdroelektrijaamad, 48% akumulatsioonijaamad ja 4,4% pump-hüdroelektrijaamad. Kuna elektri tootmisel on suurem osakaal taastuvatel energiaallikatel, siis paiskub CO2 heidet õhku vähesel määral ning selle mõju keskkonnale on minimaalne.
Biomass on teine kõige olulisem taastuvenergia allikas, see moodustab ligi 5% kogu energiatarbimisest ja 2% elektri tootmisest. Soojusenergia saamisel kasutatakse kõige rohkem just biomassi ehk puiduenergiat. Biomassienergia võiks katta 10% Šveitsi energia lõpptarbimisest kui kasutuses oleks loodust säästvad tehnoloogiad.
Tuuleenergia kasutamises elektritootmises on Šveits Euroopa Liidu liikmetega võrreldes pingereas tagantpoolt kolmas enne Sloveeniat, Slovakkiat ja Maltat. Šveitsis pole tuuleenergial just eriti suurt rolli, kuna tuul puhub piirkonniti ebaühtlaselt ning seega on tuuleenergia toodang juhuslik.
 |
| Lääne-Šveitsi Alpid Vaud’i kantonis (vaade Gryon’i vallas) |
Tuuleenergiat kasutatakse vaid kõrvuti teiste energiaallikatega, näiteks hüdroenergiaga. Kui tuult pole piisavalt, võtavad need elektritootmise üle. Tuulisemaid kohti leidub peamiselt Juura ja Alpide eelmäestikes. Alpide mäekurudes oleks küll potentsiaali tuuleenergia tootmiseks, kuid need on raskesti ligipääsetavad.
Lisaks leiavad paljud projektid vastuseisu müra, maastiku- ja lindude kaitse tõttu. Šveitsis on 34 tuuleturbiini, mille võimsus on 60 megavatti (MW) ja aastane toodang on ligikaudu 108 miljonit kilovatt-tundi (kWh), moodustades 0,2% Šveitsi elektrienergia kogutarbimisest. Näiteks Saksamaal oli 2014. aastal aastane toodang 6 187 MW, olles nii maailmaturul pärast Hiinat suurim tuuleenergia tootja. Tuuleenergia abil varustatakse Šveitsis 30 000 majapidamist. Kõige esimene Šveitsi tuulepark, mille võimsus oli 28 kW, alustas tööd 1986. aastal Baseli kantonis Langenbruckis.
Päikeseenergiat toodetakse 2% ulatuses kõikidest Šveitsi taastuvatest energiaallikatest, millest elektritootmisel kasutatakse 0,27%. Päikeseenergia võimsus elaniku ja riigi kohta on ära märgitud SolarSuperState 2015. aasta edetabelis, mille järgi on Šveits 134 vatiga elaniku kohta 197 riigi hulgas 14. kohal.
Edetabeli järgi on esikohal Liechtenstein 480 vatiga ja Eesti 59. kohal 7 vatiga. Alates 2015. aasta suvest on Bieli linna Tissot Arena spordistaadionil suurim päikesepaneelidega kaetud alaga staadioni katus maailmas (16 000 m²). Kokku on 1800 paneeli, mis toodavad 2106 kWp päikeseelektrit, varustades nii 500 majapidamist. Päikese soojusenergiat aga Šveitsis ei toodeta.
Uus energiastrateegia aastateks 2035-2050
Otsus tuumaenergia kasutamise kohta kiideti esmakordselt heaks 1946. aastal ning esimene tuumaelektrijaam hakkas tööle 1969. aastal. 2007. aastal plaanis Liidunõukogu asendada vanad tuumaelektrijaamad uutega, kuid pärast Fukushima tuumajaama katastroofi 2011. aastal otsustas Liidunõukogu nende asendamise peatada ja olemasolevate tuumajaamade tegevuse lõpetada aastaks 2050.
Hetkel on riigis kasutuses viis tuumaelektrijaama võimsusega 3,2 GW, mida kasutatakse meditsiinis, tööstuses ja teadusuuringutes ning elektri tootmiseks. Tuumaenergia osakaal on elektri tootmisel 39%. Pärast oma tööaja lõppu neid viite tuumareaktorit enam ei uutega ei asendata.
Tuumaenergiast loobumine tõi endaga kaasa uue energiapoliitika ehk 2050. aasta energiastrateegia, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik energiavarustus pikemas perspektiivis. Strateegia näeb täpsemalt ette energia ja elektri tarbimise vähendamist, taastuvate energiaallikate kasutamise suurendamist, heitgaasi CO2 vähendamist ja usalduse säilimist energiavarustamisel. Energiatarbimise langetamine aitaks seejuures vähendada sõltuvust teistest riikidest.
Alates 1990. aastast on energia tarbimine ühe elaniku kohta vähenenud 6,4%, kuid kuna rahvaarv on suurenenud 20,5%, siis paralleelselt on tõusnud energia kogutarbimine 12,8%-ni. Kui energia lõpptarbimine 2014. aastal oli 229,4 TWh, siis 2050. aastaks peab see number olema poole väiksem ehk 125 TWh.
Fossiilkütuste kasutamise vähendamine on eelkõige seotud kliimapoliitika küsimusega. Nimelt soovitakse heitgaasi CO2 hulka vähendada 6,5 tonnilt ühe elaniku kohta 1,5 tonnini 2050. aastal. Elektrit hakatakse tootma küll peamiselt hüdroenergiast ja teistest taastuvatest energiaallikatest, kuid Šveitsi Liidunõukogu nendib, et energia ja elektri puudujäägi vältimiseks tuleks seejuures tõsta ka fossiilkütusel põhinevat elektrienergia tootmist soojuselektrijaamades ja kombineeritud tsükliga gaasiturbiinides.
Soojuse ja elektri koostootmisjaamades kasutatakse tavaliselt elektri ja soojuse tootmiseks maagaasi. Praegu toodavad soojuse ja elektri koostootmisjaamad umbes 2,5% elektrienergiast. 2050. aasta strateegia näeb ette elektritootmist kuni 5-7 TWh. Selliste jaamade roll on kompenseerida päikese- ja hüdroenergia puudujääk talvel, stabiliseerida võrk ning garanteerida varu olemasolu.
Integreeritud gaasistamisega kombineeritud tsükli ehk IGCC tähtsus seisneb võrgu stabiilsuse ja isevarustuse tagamises. Kuni 2020. aastani plaanitakse ainult ühte sellist IGCC elektrijaama, hiljem sõltub selle kasutus olukorrast; võimalik, et kerkivad esile uued energia tootmise võimalused.
Vastavalt uuele energiapoliitikale peab taastuvate energiaallikate (ilma hüdroenergiata) hulk tõusma 2,6 TWh-lt 24,2 TWh-ni ehk moodustama 45,7% elektri kogutarbimisest. Kõige suurem roll pärast hüdroenergiat on päikeseenergial, mis hakkab tootma 11,1 TWh, tuuleenergia 4,3 TWh, geotermaalenergia 4,4 TWh, biomass 1,2 TWh.
Päikeseenergial on märkimisväärne potentsiaal, kuna see võiks katta 20% praegusest energiavajadusest. Et selle tulemuseni jõuda, tuleks Šveitsi Päikeseenergia Assotsiatsiooni Swisssolari järgi katta 90 x 200 km² pinnast paneelidega, mis omakorda tähendaks päikesepaneelidele mõeldud pinna suurendamist igal aastal 7 km² võrra. Hetkel leiab fotogalvaaniline energia vähe kasutamist, kuna tehnoloogia on kallis vaatamata selle paigaldamise pidevalt vähenevatele kuludele. Päikesepaneelidega on kaetud vaid 4-5 km², mis moodustab vaid 1% riigi elektrivajadusest.
2020. aastaks loodetakse tuuleenergiat toota kuus korda rohkem kui 2015. aastal ja aastaks 2050 juba nelikümmend korda rohkem ehk 4000 GWh.
Kasutusele soovitakse võtta ka geotermaalenergia, mida Šveitsis hetkel küll ei toodeta. Eksperdid plaanivad aastaks 2030 tosin ehitustööd geotermaalenergia tootmiseks, mille kogutoodang peaks ulatuma 800 GWh.
Mis puutub hüdroenergiasse, siis elektrienergia tootmist selle baasil soovitakse 2050. Aastal suurendada kuni 38 600 gigavatt-tunnini. Tuletades meelde, et praegune tootmisvõimsus on 36 031 gigavatt-tundi aastas.
Strateegiaplaani peetakse kohati liiga ambitsioonikaks, sest nõudmised on üsna kõrged. Lisaks seonduvad taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemisega kõrgemad kulutused, nimelt on taastuvenergiaallikate ehitiste rajamine Šveitsis kallis, sellele lisandub veel nafta odav hind ja Šveitsi tugev frank.
Et plaan oleks realistlikum, on 2050. aasta strateegiaplaan jagatud kolme etappi (esimene etapp – aastani 2020, teine etapp – aastani 2035, kolmas etapp – aastani 2050), mille jooksul tuleb teatud eesmärke täita. Senini pole veel kõrgetest nõudmistest loobutud, küll aga on nii mõneski valdkonnas väiksemaid järeleandmisi tehtud. Šveits on siiski astumas samme, et läheneda keskkonnasõbralikumale energiapoliitikale.
Loos kasutatud allikad:
http://www.energies-renouvelables.org
https://www.admin.ch/gov/de/start.html
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
