Eestis haruldast ebapärlikarpi (Margaritifera margaritifera) iseloomustab aeglane aastane juurdekasv ja kõrge eluiga. 1992. aasta suvel korjas tollane Lahemaa Rahvuspargi teadur Marek Vahula viimasest pärlikarpidega asustatud jõest Põhja-Eestis kaks seljakotitäit surnud karpide kaasi. Suure suremuse põhjuseks oli 1991. ja 1992. aasta talvel jõe ääres teostatud kaks suurt maaparandust.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 11. veebruar 2013
19 karbikaant jõudsid Stockholmi Loodusmuuseumisse, väliseestlasest paleontoloogi Harry Mutvei laborisse. Seal määrati maailmas tunnustatud meetodil nende vanused.
 |
| Foto: Wikipedia |
Meetod ise on järgmine: karbikaanest tehakse 1,5mm paksune ristlõik. See pannakse glutaaraldehüüdi lahusesse. Vaheldumisi olevate pärlmutterkihi ja kaltsiumikihi kaltsium reageerib lahusega ja see muudab kaltsiumi tumedaks. Suure suurenduse ja tugeva valgustuse all saab siis aastate kasvukihid kokku lugeda. Seda väga täpselt, nii nagu saab lugeda kännu pealt puu vanust.
Nende karbikaante põhjal saadi keskmiseks karpide eaks 74 aastat. Kolme karbi vanused jäid vahemikku 120-130 aastat ning 15. veebruaril 1993. aastal püstitas üks leitud karp Eestimaa loomariigi vanuserekordi 134 aastat. See on tunnistatud ka maailma vanimaks elanud ebapärlikarp üldse.
Allikas: Marek Vahula, Diplomitöö „Pudisoo jõestiku hüdroloogiast, hüdrokeemiast ja ebapärlikarbi populatsiooni seisundist”. Tartu, 1995.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
