Kuusk ja mina ootasime nädalapäevad teineteist. Peale nädalatagust kuuse leidmist ühe kadakatega palistatud teekese servas, olin teel tema juurde tagasi.

Ta justkui nagu kutsus mind enda pildistama juurde. Öine rahutu uni lõppes esimese poole ööga.

Puukesel oli küljes kuus punakat käbi. Ta ise oli veel nii väike, et ei ulatunud üle rohurinde vaatamaga.

Nädalaga sündis mul talle oma nimi - Väike Käbikandja. Statiivi ja fotokaameraga läksin talle külaliseks.

Tõusev päike vaatas teda rohukõrte vahelt ja kastepisarates käbid olid kui pildistamiseks loodud.

Poolteist tundi tantsu pea ühe koha peal tema juures andsid sadakond kaadrit ja igaühe peal oli ta pisut erineva moega.

Tõusev päike, kes talle oma mitu palet lõi, sai meie sõbraks ja kinkiski mulle sadakond kuusepilti. Tänutäheks väiksele kuusele, kellest oli saanud juba käbikandja.

Tänulik olin ka iseendale, et ma ta rohukõrte vahelt avastasin ja teda üksi ei jätnud.

Tagasi jõudnud, kiitsin ühte varast ärkajat, kes haruldase leiu kaamerasse püüdis. Ja kahekesi olles päiksest sõbra pilgu all, sai viimasest kevadisest ööst saanud suve esimene päev.

Vandu, suvepööripäev, 2000.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta