"Kodus olles olen nii haige, et mul ei ole tervet kohta. Aga siis tulen siia majja ja saan nii palju positiivset, et lähen siit koju tantsides ja lauldes," räägib Helgi Õismets Kadriorus tegutsevast Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingust (VENÜ), mille tegemistes on ta aktiivselt kaasa löönud juba 15 aastat. Eakate eneseabiliikumise eestvedamine tõi naisele aasta vabatahtliku tunnustuse.

78-aastane Helgi teeb oma aktiivsusega silmad ette paljudele endast noorematele. Naine on aastaid juhendanud VENÜ õmblus- ja küpsetusringi, olnud mentor ühingu uusliikmetele, ta lööb kaasa ühingu tantsuringis, osaleb ürituste ettevalmistamisel ja tegutseb tugiisikuna, olles toeks Tallinna ja Harjumaa vanuritele nende kodudes ja hoolekodudes. Tänu Helgi eeskujule, ettevõtlikkusele ja rõõmsameelsusele on paljud eakad leidnud tee eneseabi ja positiivse ellusuhtumise juurde.

Helgi jaoks algas see kõik 1995. aastal. 30 aastat kutsekoolis tootmisõpetuse meistrina töötanud ja noori õmblema õpetanud naine saadeti pensionile ja kool likvideeriti. Energiline Helgi ei jäänud aga niisama koju norutama, vaid otsis tee endasuguste - ettevõtlike eakate - juurde ning 1995. aasta 29. veebruaril toimus tema esimene õmblustund Kadriorus asuvas imekenas VENÜ majas. „Tulime siia, kohe oli armumine ja jäin selle maja külge kinni," meenutab ta heldinult.

Aidates teisi aitad ka iseennast

Helgi sõnul on VENÜ maja eakatele asendamatu koht. Maja koondab pensionieas inimesi, keda iseloomustab positiivne ellusuhtumine ja kes lähtuvad oma tegevuses põhimõttest - aktiivselt tegutsedes väärtustad oma elu, aidates teisi aitad ka iseennast. Kogu keskuse tegevus põhineb heategevusel ja vabatahtlikkusel. Ühingusse kuulub 500 liiget ning paljud neist on võtnud endale ühe või mitu ülesannet, mida nad majas täidavad. Keskuses on näiteks oma kohvi- ja söögituba, raamatukogu, toimetavad toataimede ja aia ning küpsetajate teenistused, lisaks tegutseb 40 huvirühma.

Keskuses toimuvad loengud, kohtumisõhtud, kontserdid, peod, suvel aiapeod ja väljasõidud ning mitmed muud kaasahaaravad üritused. Iga päev külastab maja ligi sada inimest. VENÜ keskust on kutsutud väärika vananemise akadeemiaks ning hellitlevalt rõõmu ja päikese majaks.

Aga teisiti ei saakski, leiab Helgi, sest kui eakad jäävad koju nelja seina vahele, jäävad nad haigeks. Ta isegi tunneb ennast VENÜst eemal olemise päevadel nii tõbisena - siin torgib ja seal torgib ja jalad on kanged. Ühingu seeniortantsu ringist läheb ta aga tantsides koju. Kui kodu ukse taha jõudes Straussi valssi enam kõrvus ei kostu, tuleb ka väsimus. VENÜ maja annab Helgile nii palju energiat. „Ma ei tea, mis aura sellel majal on," mõtiskleb ta. Negatiivseid inimesi ühingus eriti ei olegi.

Kui keegi ongi pahur, küsib Helgi, mis inimest vaevab. Kui pea valutab, pakub naine, et võtab selle ära. Kuidas? „See käib nii, et kulmude juures on kaks punkti ja siis vajutad nii tugevasti kui saad, siis pead pausi ja vajutad jälle. Ja masseerid kõrvalesti hoolega," õpetab Helgi. Sõrmeotstega pea puudutamine aitab ka, justkui vihm sabistaks pähe. Ja pöidla ning nimetissõrme vahel oleva punkti vajutamine. Lisaks laseb Helgi inimestel mured välja rääkida. „Sa ei panegi pahaks?" küsivad need üllatunult. „Ei! Kui sul hakkab kergem, siis lase tulla!" vastab Helgi. Edaspidi on ärakuulatud inimese nägu naeru täis. „See on see, mida mina saan anda - positiivne emotsioon," on Helgil hea meel.

Kodus olles kipub tuju kehvaks

Tõsi, üksi kodus olles on naisel endal ka vahel tuju kehv, sest teiste keskel olles ju ei mõtle iseendale aga üksi olles pole oma mõtete eest kuhugi peitu pugeda. Siis otsib Helgi välja ristsõnad, vaatab telerit või kuulab muusikat. Ja kui on ikkagi liiga nukker, läheb pojale ja selle lastele külla.

Helgi on jutukas, räägib kiiresti ja emotsionaalselt ning põimib oma jutu sisse lugusid nii enda kui oma hoolealuste eludest, hämmastades kuulajat suurepärase nimede ja aastaarvude mäluga. Ta liigub ja tegutseb nii kärmelt, et 78-aastast vanust ei oskaks talle küll pakkuda. Helgi käest küsitakse ikka, et kuidas ta on nii vanaks elanud. „Ma ei ole vana, ma olen lihtsalt kaua elanud," vastab ta siis.

Helgi tunnistab, et paigal istuda tema ei suuda, pole iialgi suutnud. Siis tulevad lihtsalt sipelgad püksi ja naine muutub rahutuks. Oma aktiivsuse põhjuseks peab ta eluaegset tööd noortega. „Käisin nendega koos kolhoosiajal isegi õunaraksus ja küll oli lõbus!" meenutab ta naerusuiselt. Intervjuu osas helistades kostab Helgi lustakalt telefoni: „Mul on ju koguaeg jooksuaeg, küll on kevadjooks ja nüüd on sügisjooks!" Poeg ikka üritab vahel emale meelde tuletada, et see peaks ammu pensionil olema.

Helgi leiab, et on nii tore, kui saab kedagi aidata. Et asjast on siis palju suurem rõõm kui raha eest. „Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm," leiab ta. Ja andmine annab endale ka. Üksikuks ja koju jäänud inimestele on tal konkreetne soovitus - kohe uksest välja, rahva keskele! Sest inimesel ei ole hea üksi jääda, teab naine oma kogemusest ning soovitab kindlasti ennast mitte üksi jätta. „Kui ise ennast ei aita, ei aita sind keegi ja keegi teine sulle ukse taha abi ega seltsi pakkuma ei tule," ütleb ta. Tähtis on ühte hoida ja otsida seltsi ning pakkuda seda teistele. Tähtis on, et su kõrval oleks keegi.

Üksikutel inimestel on vaja suhelda

Näiteks Helgi õmblusringis käib küll üle kümne naise, kuid kõik neist tegelikult ei õmblegi iga kord. Inimestel on lihtsalt vaja kohta, kuhu kokku tulla ja suhelda. Nii ongi ringis sisse seatud eraldi õmbluslaud ja jutunurk. „Kui inimene on terve nädala üksi kodus olnud, on tal ainult see kord, kus ta saab teistega suhelda," räägib Helgi. Ja temal ei ole siis südant kedagi ringist ära saata.

Helgi ise on oma elu jooksul õmmelnud aga nii palju asju, et ei mäletagi kõiki neist enam. Kõige rohkem kahetsebki ta seda, et ei ole oma õmmeldud esemetest koostanud kataloogi, kus oleks sees joonis ja kangatükk. Kord imetles ta ühe tuttava jakki. Vaatas, et varrukas istub nii hästi ja üldse on imekena rõivaese. „Kust sa sellise kena jaki oled saanud?" küsis ta tuttavalt. „See su enda õmmeldud!" vastas see. Ja selliseid juhtumeid on veel olnud. Kõige raskem on aga Helgil küsida tasu.

Seega kõlab ettevõtliku naise soovitus, et elada tuleb aktiivselt. Sest kui on rikkalik elu olnud ja palju on tehtud, küll siis on hea ja uhke tunne. Ja neid asju, mis tehtud, pole mõtet taga nutta, pigem ikka neid, mis tegemata jäänud. 15 VENÜs tegutsetud aasta jooksul on Helgile head meelt valmistanud paljud asjad. „Rõõmuhetki on palju olnud ja väikesed rõõmuhetked annavad ühe suure elu," ütleb ta.

HELGI ÕISMETS (78)

"Helgi Õismets on üks Eesti eakate eneseabiliikumise eestvedajaid. Ta on olnud aastaid juhendajaks VENÜ (Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu) õmblus- ja küpsetusringi liikmetele ja mentoriks kümnetele uusliikmetele, leevendades kohanemisraskusi ning andes tuge sisseelamisel. Helgi nakatav eeskuju ja elutarkus on aidanud leida paljudel tema eakaaslastel ja noorematelgi inimestel tee eneseabi ja positiivse ellusuhtumise juurde. Oskuslik juhendamine ja omakasupüüdmatu toetus on kandnud head vilja - tema õpilastest ja käealustest on kasvanud VENÜ tublid liikmed, eakate enseabiliikumise aktiivsed viljelejad ja edendajad."

(Heino Hankewitz, VENÜ)

2010. aasta vabatahtlikke tunnustati 5. detsembril Tartus toimunud tunnustamisüritusel. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse poolt said tunnustuse 15 innustust pakkuvat vabatahtlikku, Helgi nende seas. Tunnustamisürituse patrooniks oli Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta