Põllumajandusplast on põllumajanduses või aianduses kasutatav silopallikile, silokattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör. Eestis kasutatavate silokilede ja -võrkude, ühise nimetajaga põllumajandusplast, aastane müügimaht on 1000–1200 tonni. 

Põllumajandusplasti hulka loetakse ka muu põllumajanduses või aianduses kasutatav plast, mis on sarnaste omadustega ning mida saab kasutada samal otstarbel nagu eespool nimetatud plaste (on kahetise kasutusega).

Põllumajandusplasti tootja on isik, kes valmistab või veab majandus- või kutsetegevuse korras Eestisse sisse põllumajandusplasti. Alates 1. jaanuarist 2013 on põllumajandusplasti tootja kohustatud tagasi võtma ja korraldama oma turule lastud põllumajandusplastist tekkinud jäätmete taaskasutamise. Tootja ei ole kohustatud siiski tagasi võtma põllumajandusplasti jäätmeid rohkem kui on tema poolt eelmisel kalendriaastal turule lastud plasti kogumass. Samuti ei pea näiteks ainult kiletunnelit Eestis turule laskev tootja tagasi võtma kasutatud kattevõrke ja vastupidi. See tähendab, et tootja peab tasuta tagasi võtma sama liiki põllumajandusplastist tekkinud jäätmeid, kui ta ise toodetena turule laseb. Põllumajanduplasti kasutaja peab saama tekkinud põllumajandusplasti jäätmed üle anda vähemalt tasuta.

Tootja peab korraldama põllumajandusplasti jäätmete kogumise nii, et igas Eesti maakonnas oleks vähemalt üks kogumispunkt. Soovitavalt võiks see kogumispunkt asuda jäätmejaamas, sest inimestel on lihtsam viia jäätmeid ühte kohta. Keelatud ei ole rajada eraldi kogumispunkti. Tootja võib lisaks kogumispunktide rajamisele korraldada põllumajandusplasti jäätmete kogumist ka otse põllumajandusettevõtjate juurest.

Laiendatud tootjavastutuse rakendamine põllumajandusplastidele tähendab põllumajandusettevõtja või aiapidaja jaoks seda, et ta ei pea korraldama enam ise näiteks kasvuhoonekile või silokile taaskasutamist, vaid ta võib nõuda põllumajandusplasti tootjalt või põllumajandusplaste müüvalt ettevõtjalt (turustajalt) teavet, kuhu ta võib kasvuhoonekilest või silokilest tekkinud jäätmed tasuta ära anda (tagastada). 

Tootjavastutus tähendab seda, et tootja peab finantseerima enda poolt Eesti siseturule lastud pakendite või probleemtoodete kogumist ja taaskasutamist peale toote eluea lõppu. Tootjavastutus kehtib Eestis pakenditele ja probleemtoodetele. 

Probleemtoode on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervisevõi keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoodete hulka kuuluvad patareid ja akud, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad, rehvid, põllumajandusplast.

Tagasivõtusüsteemi oluline osa on põllumajandusplasti kasutajate (juriidiliste ja füüsiliste isikute) teavitamine, et tõsta kasutajate keskkonnateadlikkust ning tagada selle läbi tõhusam põllumajandusplasti jäätmete kogumine. Alates 1. jaanuarist 2013 peavad olema kõigis põllumajandusplasti müügikohtades üleval teated, kuhu saab põllumajandusplasti jäätmeid tagastada (asukohad ja telefoninumbrid, kust on võimalik saada asjakohast infot). Teated peavad asuma kõigile nähtaval kohal, piisavalt suure kirjaga kirjutatud. Teade peab olema vähemalt A4 formaadis.

Põllumajandusplasti tootjal tuleb tarbijatelt kokku koguda vähemalt 70 protsenti eelnenud kalendriaastal müüdud põllumajandusplasti massist. Eesmärk on senisest enam suunata puhast põllumajandusplasti materjalina ringlusse, et seda kasutada uute toodete valmistamiseks. Kogumise määr tagab, et tootjatel säiliks tahe kokku korjata võimalikult palju jäätmeid.

Tootja on kohustatud taaskasutama kogutud põllumajandusplasti täies ulatuses, vähemalt 50 protsenti sellest tuleb materjalina ringlusse võtta, ülejäänud osa võib taaskasutada muul viisil. Tarbijad ehk põllumajandusettevõtted ja aiapidajad saavad tagastada põllumajandusplasti jäätmed tootjale ning tootjail on kohustus luua igasse maakonda vähemalt üks kogumispunkt.  Tootja ja jäätmevaldaja vahelisel kokkuleppel võib kogumist korraldada ka põllumajandusplasti kasutaja juures. Oluline on, et põllumajandusplast ei seguneks teiste jäätmete või materjalidega.

Suuremad silotarvikute maaletoojad (Alve, Baltic Agro, Scandagra, Slipest) on pidanud läbirääkimisi ümbertöötlejatega, kuid kasutatud silokile eest pakutud hind ja puhtus ei ole sellised, et põllumehele tasuta teenust pakkuda. Kasutatud silokile on muutunud jäätmeks, millest lahti saamiseks tuleb maksta. 

Varasemalt on Eestis kokku kogutud põllumajandusplast saadetud ümbertöötlemisele Hiinasse, kuid peale Hiina turu sulgemist pole leitud sellele enam tasuvat turgu. Sisuliselt tähendab see seda, et kui varasemalt transporditi põllumehe juurest ja käideldi (sorteeriti, puhastati) plasti tasuta, siis täna seda enam teha pole võimalik. Seaduse järgi tuleb maaletoojal tootehinna sisse arvestada käitlemisetasu ning korraldada igas maakonnas kindlas kohas jäätmete kogumine. Kui põllumees soovib mugavusteenust ja tellib transpordi väravasse, tuleb tal tasuda transpordikulud endal. Kui põllumees pole plasti sorteerinud liigiti, siis on õigus küsida ka selle sorteerimise eest tasu.

2018. aastal olid piima- ja lihaveisekasvatajad olnud probleemi ees: neil polnud kasutatud silokilet ja -võrku kuhugi panna. Kile maaletoojatel pole võimekust seda kokku koguda ja jäätmekäitlusettevõtted pole maaletoojatega jäätmekogumise lepingu sõlmimisest huvitatud.

2018. aasta alguses keelas Hiina jäätmete impordi, sh ka regranuleerimisele määratud silokile sisseveo. Seetõttu tekkis Euroopa Liidus (EL) kasutatud silokile tohutu ülejääk. EL-is on ainult mõned tehased, kes tegelevad regranuleerimisega. Hiina tehased tegid kile järelpuhastuse ise, Euroopa tehased aga nõuavad puhastatud kilet. 

Põllumajandusplasti turule laskmist ja selle käitlemist reguleerivad õigusaktid

Olukord Eestis

Jäätmehierarhia kohaselt tuleb esmajärjekorras jäätmeteket vältida ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik ette valmistada korduskasutuseks, siis ringlusse võtta ja muul viisil taaskasutada, et ladestada prügilasse võimalikult vähe jäätmeid.

Enne jäätmete viimist jäätmejaama, on otstarbekas tutvuda jäätmejaama hinnakirjaga, vastu võetavate jäätmete nimekirjaga ja vastu võetavate kogustega. Osadele jäätmetele võivad olla seatud kogusepiirangud. Mitte kõiki jäätmeid ei saa alati ära anda. Kõige lihtsam on jäätmejaama helistada.

Eraisikutele ja juriidilistele isikutele kehtib enamasti erinev hinnakiri. Jäätmejaamas võidakse küsida isikut tõendavat dokumenti (ID-kaarti), et määrata elukoha andmeid. Kui isikut tuvastada ja elukohta määrata ei saa, võivad kehtida kallimad (mitte kohalikule elanikule mõeldud) hinnad. 

Ettevõtte autoga jäätmete loovutajale võivad kehtida juriidilise isiku hinnad. 

Kui omavalitsuse territooriumil on jäätmejaam, siis saab sinna ära anda mitmeid erinevaid jäätmeliike, sh kodumajapidamises tekkinud ohtlikud jäätmed ja probleemtooted. 

NÄIDE! 

Jäätmeseadus ütleb, et kui see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav, peab kohaliku omavalitsuse üksus korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumise.  Tallinnas sätestab jäätmehoolduse korra Tallinna jäätmehoolduseeskiri. Jäätmete üleandmise kohta saab infot kas Tallinna linna veebist või infotelefonilt 1345. Konteinerite asukohad leiab kuhuviia.ee veebist. Korraldatud jäätmeveost võib lugeda Tallinna veebist.

Tallinnas on 3 jäätmejaama:

Kasutatud materjalid

Sarnased artiklid