BLOGIVALIK: Pildimaailm meis ja meie ümber (Laps Eestis)

Keila erakooli Läte korraldatud loengusarja kolmandas loengus rääkis Rosma kooli õpetaja Külli Volmer pildist laiemas tähenduses.

Kui meie silm kombib justkui nähtamatu kiirega maailma, tekib sellest pilt nii silmapõhja kui meie hinge. Silmapõhjast asendub see järgmisel sekundi murdosal järgmise pildiga, kuid hinges me kanname kaua aega erinevaid pilte, mida me oleme näinud. Peale meid ümbritseva füüsilise maailma piltide on ka kodeeritud maailma pildid e tekstid ja reklaampildid.

Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.

Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.

Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.

Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.

Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.

Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]

Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.

Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel

(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine

(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine

Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).

Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.

Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.

Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.

Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).

TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.

Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?

• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.

Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.

Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.

Sarnased artiklid