Kevadine päike meelitas rahva tubadest püha arvutiekraani eest välja. Karge kevadilm jälle peletas inimesed soojemasse ruumi tagasi. Ja niimoodi leidsid paljud õue eksinud tee Vanalinna Muusikamajja. Neid kõiki on kohale kutsunud Reval Folgi idee korraldada Tallinna Vanalinna muusikamajas Jyrki Koivisto ja Dave Murphy kontsert.

Seda rahvast on omajagu. Mõnede jaoks ei jagu tooli peale kohtagi. Nii nad istuvad põrandal, tundes ilmsetget headmeelt selle üle, et saavad jalgu välja sirutada. Igat kontserti saab võrrelda reisiga. Kuid vahetevahel on kontserdipaikades sama vähe ruumi kui kitsas lennukis. Õnneks seekordne helireis kaugesse Austraaliasse ei vii, vaid piirdub pea koduse Iirimaaga.

Kontserdi juhatas sisse kevadise kandlepalaga Eva Väljaots. Sõnaselgelt Eesti kõige ilusam Eva Väljaots. Kui neid kusagil rohkem pole. Võiks ju olla.

Eva mängib sellise loo, mis toob silmi ette kevadise sulaveevulina. Otse puhtast ja kargest loodusest. Tema pillimäng meelitab muusikamaja akna taha õitsema lumikellukesed. Ja juba ongi jälle käes Jaak Johansoni viimsepäevapasuna kord, millega ta puhub avatuks peaesinejad Dave Murphy ja Jyrki Koivisto.

Koivistol ei ole miskit ühist sama perekonnanime kandnud Soome presidendiga. Ka Dave Murphy ei kuulu mitte kesta heitvasse kartelliparteisse nimega IRL, vaid tuleb hoopis Iirimaalt, kus iga kännu tagant võib leida pilliloo ja põõsa alt huvitava muinasjutu.

Publiku elavdamiseks kantakse ette ka üks jutt. Nimelt oli ammustel aegadel üks Dave sõpradest leidnud metsast surnud orava. Selle asemel, et väärt riistapuud põõsasse visata, võttis ta orava koju kaasa ja otsis talle kodust mänguasjade kastist sukeldujanuku küljest sobivad akvalangisti prillid. Kinnitas need korralikult orava külge kinni. Ning hiilis ööpimeduses kilomeetri kaugusele jõe äärde naabrimehe kalamõrdade juurde. Naabrimehele üllatust tegema. Tõde selgus aastaid hiljem.

Nurga taga aga peitub „Koloniaal“ kohvik oma tuntud headuses. Nagu nõukogude ajal oli teatris käimise tähtsaim osa puhvetis käimine, siis nüüd tormab rahvas vaheajaks koloniaaltee ja teekõrvase järgi. Ehtsa pastori nägemine teeb ju ometigi kõhud tühjaks.

Paraku paljud kasutasid vaheaega saalist minema hiilimiseks. Ehkki eesridades oli näha ilmselget muusikale andumust, siis muusikakaugemad inimesed hoidusid targu tahapoole. Teise vaatuse alguses on tagarea pingid palju hõredamad. Seda asjaolu kasutavad ära kolm väikest tüdrukut, kes vaikides hakkavad mängima „kivi-paber-käärid“. Muideks Mustamäe bussis kuulsin ükskord mängitavat selle mängu eestimaiset vastet - „Tigu - põder - kährik.“

Dave Murphy, kelle muusikukarjääri süüdlaseks on pianist, kes kinkis talle esimese tinavile, on arvanud, et muusika on tema jaoks sama normaalne kui vihm, päikesepaiste või tuul.Iirlast võib ära tunda sisemise lõbususe ja pakatava energia järgi. Seda võis tunda, kuid mulle jäi tunne, et midagi jäi veel vaka alla hoituks.

Dave armastab väikseid festivale, kus suhe kuulajaga on intiimsem. Seda Reval Folk ka on. Kitsas saal ja võimalus esinejaga silmsidet pidada ja pärast kontserti õla peale patsu lüüa löövad tunde kokkukuuluvusest. Dave hindab muusikus omapära. Ja kurdab, et tänapäevase konservheliloomingu ajastul kipub pillimehe inimindividuaalsus ära kaduma. Ta meenutab heldimusega aegu, kus pillimeeste tase oli erinev ning igaüks õppis mängima omas stiilis.

Jyrki Koivisto on pastor. Kes leidis endas üles esivanemate poolt nakatatud muusikapisiku. Alustas muusikuteed Helsinki tänavamuusikuna. Tutvus Davega ja nii nad koos mängima hakkasidki. Pärast viieaastast vahepausi jälle ka Eestis.

Ta leiab, et maailma muudaks paremaks, kui inimesed üksteist rohkem ära kuulaksid. Ära kuulamine võib seisneda ka teise inimese pillimängu ära kuulamises. Õnneks pillimängu ei saa lõputult ära kuulata. Seda jätkub senikauaks, kuni pillimees jõuab. Puhkab ja hakkab otsast peale.

Kontserdi viimaseks looks astus lavale ka juba eelmiselt ürituselt tuttav Diedrik Timmermans. Muusikutega ühines veel Krista Citra Joonas. Koos esitati vägev lõpulugu. Ja oligi aeg koguneda ringi ühislaulmiseks. Paraku tundus, et lahkumas on ka viimane buss, enamus kuulajatest lahkus. Kohale jäi paras ring ühtelauljaid. Kellel koos hea ka tantsusamme sättida.

Rahvalaule lauldi koos pimeda ööni. Kuid Reval folk jätkub. Juba 20. aprillil on võimalus sealsamas muusikamajas nautida Juhan Uppini kuninglikku lõõtspillimängu. Selleks tuleb ennast kohale sõidutada kella seitsmeks õhtul.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta