Elav loodus tühja kohta ei salli. Ühe kopra koduks saanud Reitlite suvekodu õues tuli see tähtis teadmine uuesti meelde.

See üksik koprahing veetis sageli oma aega õuemurul. Vahetevahel möllas ta porgandipeenras. Kuid enamasti ta lihtsalt konutas Leevi jõekääru kalda peal. Eemalt ei saanudki keegi teadmist, ega aimu, et mis looma hingel lahti. Miks ta kobras kopra moodi vees ei ole.

Alles hiljem selgus suure üksildase looma traagika. Ta oli üksikuna jäänud teise koprapaari elupiirkonda. Teised kaks talle vees asu ei andnud. Ainult veest väljas õue peal olles sai ta kuidagimoodi rahus olla.

Kopra kehal oli veritsevaid haavu ja marraskil hambajälgi siin ja seal. See tõi elu karmi tõe avalikkuse ette.

Kuid minust, suvila külalisest jäigi loom niimoodi oma kurva saatusega kahekesi. Ehk sõbralikud inimesed veidi lohutasid ja rõõmustasid teda oma üksinduses. Nende hulka sain kuuluma ka mina kui loo õuest kaasa võtja.

Saverna kandis, 1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta