Maaeluminister Arvo Alleri kutsel külastas  Eestit Saksamaa föderaalse riskihindamise instituudi (BfR) president dr Andreas Hensel, kes soostus meiega jagama omi mõtteid ja kogemusi toiduohutuse ja toidukontrolliga seonduvates küsimustes ning pakkuma rahvusvahelist tausta värskematele arengutele Eesti toidukontrollis. Vestlust professor Henseliga juhtis ministri nõunik Ruve Šank.

Palun rääkige esmalt mõne sõnaga asutusest, mille president Te olete

Saksamaa föderaalne riskihindamise instituut, mida mul on au juhtida, loodi 2002. aastal vastuseks toiduohutusega seotud skandaalidele (sh veiste spongioosse entsefalopaatia ehk nn hullulehmatõve levik). Samaaegselt asutati kaks sõsarorganisatsiooni: Saksamaa föderaalne riskihindamise instituut ehk BfR (riskihindamiseks) ning tarbijakaitse ja toiduohutuse föderaalamet (riskijuhtimiseks).

BfRi peamised töövaldkonnad on paika pandud 14. augustil 2002 kehtima hakanud tarbijate tervise kaitse ja toiduohutuse restruktureerimise seadusega ning need hõlmavad toidu bioloogilise ja keemilise ohutuse hindamist; ainete (kemikaalide, pestitsiidide, biotsiidide) ja valitud toodete (tarbekaubad, kosmeetika, tubakatooted, tekstiilid ja toidupakendid) ohutuse hindamist; toidus, söödas, taimedes ja loomades esinevate geneetiliselt muundatud organismide riskihindamist; riskiteavitust ning loomkatsetele alternatiivsete meetodite väljatöötamist ning valideerimist.

Kõigi nende ülesannete täitmiseks on meil 1100 töötajat, kellest 500 omavad teaduskraadi. Instituudi iga-aastane eelarve on umbes 108 miljonit eurot (sh 5 miljonit teistest allikatest pärit projektidele). Instituudi peamine ülesanne on panustada tarbijate tervise kaitsesse ning seda ka Euroopa Liidu tasandil, et teavitada avalikkust toiduohutuse küsimustes.

Kuigi meie instituut on Saksamaa toidu- ja põllumajandusministri vastutusalas, on see eraldiseisev asutus ning instituudi president annab aru otse ministrile.

Oluline osa meie tööst on kommunikatsioonil. Meie instituudis töötab 70 kommunikatsioonialal, kes tegelevad samas ka tarbijakäitumise uuringutega. Üks oluline ülesanne on jälgida, et COVID-19 ei kanduks edasi toidu kaudu, ning teavitada sellest avalikkust läbi teaduslikult tõestatud taustateabe jagamise, et vältida asjatuid muresid.

Te olete oma rahvusvahelist kohustust Saksamaal nii föderaal- kui ka liidumaade tasandil väga aktiivselt järginud

Meie töökoormus on tõesti küllaltki suur. Saksamaa föderaaltasandil ei tööta me  üksnes toidu- ja põllumajandusvaldkonnas. Lisaks on küsimusi, mis on ka keskkonna-, looduskaitse- ja tuumaohutuse ministeeriumi, transpordi ja digitaalse infrastruktuuri ministeeriumi, majandus- ja energeetikaministeeriumi ja kaitseministeeriumi ning 16 liidumaa asjakohaste ministeeriumite vastutusalas. Rahvusvahelisel tasandil olen ma nõustanud mitut riiki nii Euroopas kui ka mujal maailmas, näiteks Islandi, Horvaatiat, Leedut, Lätit, kui nimetada vaid üksikuid. Kokku on meie instituudil enam kui 20 kootöölepingut.

Kuidas on toidukontroll ja sellega seotud riskihindamine nendes riikides korraldatud?

Muidugi võib iga riik oma toidukontrolli korraldada nii, nagu ta ise seda soovib. Kuid Euroopa Liidus on mõned üldpõhimõtteid, mis on ühised kõikidele liikmesriikidele. Näiteks on toidukontroll veterinaaria ja toidukontrolli asutuste vastutusalas. Ma tean, et endises Nõukogude Liidus oli teistsugune süsteem, kus toidukontroll oli tervishoiu vastutusalas. Sama süsteem on endiselt praegusel Venemaal.

Riskihindamine on kohustuslik kõigile liikmesriikidele. Toidukontroll peaks põhinema terve toidutarneahela riskide teaduslikul, sõltumatul ja läbipaistval hindamisel. Riskihindamise korralduslik pool on iga liikmesriigi enda otsustada sõltuvalt traditsioonidest, võimekusest ja kasutada olevatest vahenditest.

Toidukontrolliks ja riskihindamiseks vajalikud laboriteenused võivad olemas olla toidukontrolli süsteemis endas või iseseisvas asutuses. On selge, et kaasaegsed laboriseadmed on väga kallid ning seetõttu tuleks neid kasutada võimalikult tõhusalt. Pidevalt kerkib esile uusi probleeme, millega tegelemiseks on vaja aina kallimaid laboriseadmeid. Seetõttu on väikeriikidel nagu Eesti väga oluline, et neil oleks tugev kesklabor, mis pakub teenuseid erinevates valdkondades ning saab ülesandeid nii riigiasutustelt kui ka erasektorilt. Mitmel väikeriigil, näiteks Islandil, Küprosel ja Lätil, on juba tugev kesklabor olemas. Islandil on kesklabori ülesanne edendada innovatsiooni, et aidata ettevõtjatel oma tooteid arendada.

Hiljuti oli Eestis probleeme listeeriaga. Eesti ei ole kindlasti ainus riik, kus seda probleemi esineb

Muidugi mitte. Listeeriat leidub kõikjal ning erinevates toodetes, kuid ennekõike kalas, lihas ja piimatoodetes. Oluline on selle kontsentratsioon. Euroopas on lubatud kogustele kehtestatud piirmäärad. Inimesed sageli ei tea, et listeeriabakter võib paljuneda ka külmkapis üsna madalatel temperatuuridel. Oli üks n-ö Tour de France’i juhtum, kus üks tuntud Prantsusmaa toidupoodide kett korraldas kampaania pehmetele juustudele: „Osta kolm, maksa kahe eest“. Seda pakkumist kasutasid eriti ära vanemad inimesed ning nad hoiustasid suurt hulka juustu oma külmkapis. Eakad ei kipu toitu nii kergekäeliselt ära viskama, nii et nad üritasid vapralt kõik ära süüa. Mitmele neist oli see surmava tagajärjega, kuna nad ei teadnud, et listeeriabakterid võivad paljuneda ka külmkapis pärast „parim enne“ kuupäeva möödumist. Listerioos on aga tõsine haigus peaaegu 30protsendilise suremusega.

Kui toitlustusasutuses leitakse listeeriat, siis tuleks see asutus umbes nädala jagu päevi kestvaks põhjalikuks puhastamiseks sulgeda. Tavaliselt võib baktereid leida näiteks heitveekollektorites, ventilatsioonisüsteemides või elektrisaagidel. Vastutus toidu ohutuse eest lasub ennekõike tootjal.

Kuna listeeria kujutab ohtu inimeste tervisele, tuleb toidutööstusi kontrollida regulaarselt, seda nii ametkondade kui ka ettevõtete endi poolt, kasutades selleks kõige tõhusamaid ja kaasaegsemaid tuvastusmeetodeid. Oluline on rõhutada, et seda tehakse  rahva tervise huvides, ja samamoodi tuleks sellest ka teavitada.

Maaeluministeeriumil on Saksamaa föderaalse riskihindamise instituudiga 2015. aastast sõlmitud koostöökavatsuste ühisdeklaratsioon. Kas Te näete vajadust seda deklaratsiooni pikendada?

Jah, meie silmis on see vajadus kindlasti olemas. Saksamaa föderaalse riskihindamise instituudi ülesanne on tugevdada tarbijate tervise kaitset mitte üksnes Saksamaal, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. See deklaratsioon on ühtlasi ka alus teabevahetusele. Teadus- ja tehnoloogiakoostöö võimaldaks suurendada Eesti ülikoolide ja instituutide teaduslikku võimekust toidukontrolli ja riskihindamise valdkondades. Samuti loob see  võimalused ühisseminarideks ja õppereisideks.

Mis oleksid Teie soovitused ühisele toidukontrollisüsteemile Eestis?

Esiteks, ametite ühendamine, millega olete alustanud, on selgelt samm õiges suunas. Oluline on tuua kokku kohalikud kontrolliüksused ja piirikontroll, et neid ühtse süsteemina tugevdada. Uue, loodava asutuse juhil  on väga oluline roll. Me oleme valmis teda aitama oma teadmiste ja koostööga. Osa haiguste puhul on vaja rohkem ressursse ja tihedamaid kontrolle. Oluline on tugevdada ettevõtete enesekontrollivõimekust.

Samuti on oluline olla valmis kriisideks ning omada selget ja praktilist kriisijuhtimisplaani. Riskihindamiseks on vaja pädevat üksust kas loodavasse ametisse või kesklaborisse. Oluline on riski- ja kriisikommunikatsioon. Korrektne teavitus võib ennetada hirmu, päästa ettevõtteid, suurendada usaldust ning mõjutada tarbijate käitumist õiges suunas.

Arendada tuleb pädevusi. Riskide hindamisele on vaja kaasata ka väga spetsiifiliste valdkondade spetsialiste,  nagu näiteks toksikolooge, epidemiolooge ja hügieenikuid.

Loe lisaks:

Toiduohutuse riskihindamine Eestis

Võimalike toiduohutusega seotud riskide õigusnormid Eestis põhinevad kolmel omavahel seotud osal – riskihindamine, riskijuhtimine, riskiteavitus.

Riskihindamist tuleb läbi viia sõltumatult, objektiivselt ja läbipaistvalt, toetudes parimale olemasolevale teaduslikule teabele.

Riskijuhtimine on protsess, kus kaalutakse riskihindamisest tulenevate poliitikasuundade alternatiive ning vajadusel valitakse sobivad sammud, et riske ennetada, vähendada või kaotada. Riskijuhtimise etapis peavad otsuste tegijad lisaks teaduslikule riskihindamisele kaaluma ka hulgaliselt muud informatsiooni.

Lugu on pärit Maablogist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta