Jelena Gorbatšova on noor naine, Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta. Kuidas jõudis Jelena oma teadustööga nii kaugele, et tal avanes võimalus õppida ühelt maailma parimalt mikroanalüsaatorite valdkonna spetsialistilt – Peter Willis, kes tegutseb samal alal, kuid teeb seda kosmose tasandil?

Oma teadusliku põhihariduse ehk bakalaureuse- ja magistrikraadi omandas Jelena Tallinna Tehnikaülikoolis toiduainetehnoloogia erialal. Tööd alustades hakkas teda järjest enam huvitama analüüsid. „Toitu on palju, need on erinevad ja mind hakkas huvitama, mis nende toitude ja toitainete sees siis ikkagi tegelikult on. See on maailm, mida saab väga erinevatel viisidel uurida ja nii sattusingi seda uurima doktorantuuri.“

Väheuuritud valdkond mikrofluidika

Tallinna Tehnikaülikooli analüütilise keemia professor Mihkel Kaljurand oli see inimene, kes Jelenat õpingute ajal väga palju toetas ja suunas. Prof. Kaljurand oli ka see, kes tuli ja pakkus Jelenale uurimiseks valdkonda, mida väidetavalt maailmas on väga vähe uuritud ja konkreetselt mikrofluidika ühendamist analüütilisete lahutusmeetoditega ei uurinud tol hetkel mitte keegi. Viimase paari-kolme aasta jooksul on uurimused selles valdkonnas suurenenud.

„Mikrofluidika tähendab, et tegeletakse vedelikega mikro- või nanotasandil ehk need vedelike kogused, mida uuritakse on väga-väga väikesed. See on väga põnev maailm, sest me ei saa nende vedelikega ainult manipuleerida, vaid suudame neid ka analüüsida.“ Tänaseks on Jelena loodusteaduste doktor ja tegeleb oma teadustöös mikrofluidika ja mikroanalüsaatoritega.

Praktiline kasutusvaldkond

TTÜ teadlaste töögrupp, kuhu lisaks Kaljurannale ja Gorbatšovale kuulusid analüütilise keemia õppetooli dotsent Maria Kuhtinskaja ja vanemteadur Merike Vaher mõtlesid välja maailmas ainulaadse mikrotilkade tekitamise tehnoloogia, mis sobib kaasakantavate automaatsete analüüsiseadmete jaoks erinevates valdkondades alates sisejulgeolekust kuni keskkonnaseire ja kosmoseuuringuteni. Leiutise registreeris patendiamet kasuliku mudelina. Olles avaldanud oma uurimusest artikli maailma ühes mainekamas teadusajakirjas Analytical Chemistry hakkas Jelena uurima, kuidas saaks seda tehnoloogiat arendada nii, et seda saaks kasutada võimalikult erinevates valdkondades. Selgus, et olemasolevad seadmed/instrumendid olid liiga suured, mistõttu oli vaja need ümber ehitada. „Eelmainitud kasuliku mudelist said alguse erinevad projektid, näiteks koostöö Politseiametiga. Ehitasime oma instrumenti ümber nii, et politsei saaks seda kasutada narkootiliste ainete analüsaatorina. See tähendab, et narkojoobe tuvastamine võtab aega mõned minutid.“ Näiteks kasutas politsei Jelena leiutist Weekend festivalil.

Teadustöö või äriprojekt?

Lisaks hakkas Jelena uurima võimalusi oma teadustöö rahastamiseks. Kui mõne lihtsama prototüübi loomiseks võib startup vajada mõne tuhande euro suurust rahasüsti, siis teadustööd on enamasti kordades kulukamad. „Nii tegin taotluse prototüüpide rahastule Prototron. See oli üldse minu esimene kogemus tööstusega. Teadlastel ei ole kuigi palju kogemusi, kuidas pakkuda oma ideid tööstusele või kuidas oma teadustööd ja leiutisi investoritele eduka äriprojektina maha müüa. Mitu korda saadeti minu taotlused tagasi, esimestel kordadel sain väga kõva kriitikat. See oli väga hea õpikoht ja ma ei andnud alla. 2015. aasta Prototroni suvises, vaid TTÜ teadlastele loodud voorus jõudsin oma eesmärgini. Sain oma ideele – narkootiliste ainete analüsaator – 22 000 euro suuruse toetuse. Kui olime juba esmase rahastuse Prototronilt saanud, hakkas meie idee ka investoreid väga huvitama. Näiteks on TTÜ Mektorys kosmoseuuringute programm, millega liitusime ja kus saime oma ideed edasi arendada. Selgus, et kosmosevaldkonnas on huvi minu töö vastu väga suur ja selle tulemusena tuli prof. Kaljurand minu juurde ja küsis:“Mis Sa NASAst arvad?“ Peale pikka vaikust suutsin ennast koguda ja vastata, et see on ju super.“

Kõikide võimaluste maa Ameerika

Mihkel Kaljurand tutvustas Jelenale fondi Fulbright, kellega Mektory USA saatkonna kaudu koostööd teeb. „Nii nagu varem Prototronile, esitasin Fulbrighti programmi taotluse, sain raha ja nüüd lähen akadeemiliseks aastaks Ameerikasse Californiasse, kus Los Angelese äärelinnas tegutsevas laboris töötab suurepärane teadur Peter Willis, kes tegeleb sama asjaga nagu mina – mikroanalüsaatorid, ainult selle vahega, et tema tööks on viia need kosmosesse . Nüüd lähen sinna õppima, kuidas saaks seda tehnoloogiat edasi arendada ja ka Eestisse tagasi tuua.“

Jelena räägib, et teadustöö tegemine on nagu abiellumine. „Ka naisena ei taha ma ju kõike oma mehe kohta välja öelda, aga mina ise olen tema endale kaaslaseks valinud. Samuti olen ma valinud teaduse tee. Muidugi, me oleme kõik inimesed ja selliseid hetki tuleb ette, kus istud ja mõtled, et mitte midagi välja tule. Siis joon teed, söön šokolaadi ja kuskilt tuleb ikka mõni uus idee, mida katsetada. Kui seejärel jooksed hommikul esimese asjana laborisse, proovid ja „Hurraa, see töötab!“ – need hetked annavadki sellele asjale sära. Kui silmades seda sära pole, siis ehk pole teadus selle inimese jaoks? Kui käisin Tokyos praktikal, siis olin laboris ainus naine ja see oli väga meeldiv kogemus. Olla naine teaduses ei ole midagi alandavat. Kui sa ise ennast ei alanda, siis ei alanda sind ka teised. Meil Eestis on sellega küll kõik korras.“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta