“Kust te seda raha kogu aeg saate? Kas te käite tööl või?!” Piimatädi näol säras selge siiras hämming. Tuleb üks noor naisterahvas linnast maale elama ja tahab piimaraha ette maksta. Sada krooni korraga ja nii kaks korda järjest. Tunnistasin, et tööl ei käi, aga teen küll. Kodus, üle interneti, kaugtööd. Ja palka saan ka.

Tegelikult ma aastal 2009 suurest pealinnast siia väikesesse vallakeskusesse elama tulles veel väga täpselt ei teadnud, kuidas see kaugtöö värk tegelikult toimima hakkab ja kauaks seda jätkub. Töötu naabrinaise asjadesse nina toppides sain peatselt selgeks, et lähim töötukassa büroo on naabervallas ning päris kuivale jäädes saab kommunaalkulude katteks oma vallamajast ka toimetulekutoetust. Varem pealinnas elades olid nii töötuna arvele võtmine kui toimetulekutoetuse taotlemine tundunud mõistetena mingilt teiselt planeedilt, mida endaga kuidagi seostada ei osanud. Siin maal näivad need aga olevat täiesti adekvaatsed igapäevase elu osad.

Nii olen töötuks jäämise variandiga siin kõik need neli talve arvestanud ja ühe talve kommunaalkulu igaks juhuks säästuarvel hoidnud, sest võimalus siin maal pealinnast kaasatoodud kaugtöö asemele uut leida tundub jätkuvalt üsna olematu. Suur osa minu siinseid tuttavaid on kas pensionärid või kodused emad. Leidub siiski ka ise endale tööd andvaid talunikke ning nende juures hooajatööde tegijaid. Kohalike töökohtadena tulevad esimese hooga pähe veel lasteaed, koolid, raamatukogu, vallamaja, kolm poodi ja tehas. Paljud perepead töötavad kodust eemal - maakonnakeskuses või veelgi kaugemal.

Esimesel maatalvel uurisin igaks juhuks juuraharidusega pedagoogikarjääri tegemise võimalusi ning jõudsin tollal arusaamisele, et seegi tundub üsna lootusetu. Oleksin ma ülikoolis õppinud midagi sellist, mida koolis õpetatakse, nagu matemaatika või ajalugu, siis saanuks sellega pedagoogiks edasi õppida. Kõrgharidusega juristil aga tundus ainus pedagoogiks saamise võimalus olevat õppida uuesti algusest peale midagi sellist, mida koolis õpetatakse, nagu näiteks matemaatikat või ajalugu. Niisiis lõin asjaolusid arvestades karjäärivahetuse mõttele käega ja otsustasin edasi mõelda siis, kui pealinnast kaasatoodud kaugtöö ükskord otsa saab.

Imelisel kombel jätkus mu suurepärast paindliku osalise ajaga kaugtööd tervelt neljaks talveks. Jah, lisaks sellele, et sain tööd teha kodust kaugtööna, oli mu tööaeg nii osaline kui ka paindlik. Nii uskumatult kui see ka ei kõla, sain oma tööd teha endale sobival ajal, kokkulepitud normkoormus oli 12 tundi nädalas ning tegelikkuses tegin talveperioodil pigem 20 tundi nädalas ning suveperioodil ja teistel koolivaheaegadel pigem üldse mitte. Taevaisale ja tööandjale siinkohal minu suurim tänu nende mõnusate aastate eest! Selle aasta 1. aprillil saabus siiski paratamatu - tööandja e-kiri töösuhte lõpetamise sooviga, kuna tulubaas ei võimalda senisel viisil jätkamist.

Teinud kõigepealt kindlaks, et tegu ei olnud aprillinaljaga, asusime koos tööandjaga tegema ühiseid jõupingutusi selle ebameeldiva protsessi võimalikult sõbralikult lõpule saamiseks. Ääremärkusena tuleb lisada, et mõistan tööandja olukorda ning tegemist on tõesti lisaks tulubaasile ka töömahu vähenemisega, st koondamine on täiesti õigustatud ning töölepingu lõpetamise fakti üle vaidlema ma ei kipu. Tööandja omalt poolt leppis koondamisega ega nõudnud omal soovil või poolte kokkuleppel lahkumist.

Seni oli mul üldine ettekujutus, et töötuskindlustuse puhul on vist oluline, kas olla koondatud või mitte. Siinkohal kergitavad paljud kulmu ja imestavad, et mis mõttes üks jurist ei teagi kõiki kehtivaid seadusi paragrahvi kaupa peast. See pole ju ometi argument, et oma juurahariduse omandasin eelmise sajandi lõpuaastail, järgnevalt tsiteeritud töötusseadused on aga vastu võetud aastatel 2001 ja 2005. Argumendi nõrkusest hoolimata tunnistan, et töötuseteema juriidikast oli mul siiani kõigest üldine ettekujutus.

Nüüd paratamatusega silmitsi seistes võtsin ette töötukassa kodulehe, töölepingu seaduse, töötuskindlustuse seaduse (TKS) ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ja püüdsin endale asjad selgeks teha. Paragrahvide rägastikus ragistamisega aega läks, aga sain taas kord kinnituse, et kui minu viimane töösuhe oleks lõppenud minu algatusel või poolte kokkuleppel, siis poleks mul TKS § 6 lg 2 alusel töötuskindlustushüvitisele õigust olnud. Seega on töölepingu lõpetamise just koondamisena vormistamine töötuskindlustuse seisukohalt ikka hea mõte.

Edasi läks põnevaks. Selgus, et koondatul on õigus koguni kahele hüvitisele - töötuskindlustushüvitis ning lisaks kindlustushüvitis koondamise korral. Suudate jälgida? Pole hullu, hetke pärast läks jälle lihtsamaks, kui selgus, et õigus kindlustushüvitisele koondamise korral on ainult neil töötajail, kelle töösuhe koondava tööandjaga on kestnud vähemalt viis aastat. Mul jäi viiest aastast paar suvekuud puudu, nii et hüvitist koondamise korral ei saa. Meetilgaks tõrvapotis sai tõdemus, et seega ongi seekord vähem erinevaid hüvitisi, milles orienteeruda ja mida omavahel segi ajada.

Segaduse siiski sain, kui töötukassa kodulehelt lugesin, et kindlustushüvitise taotlemiseks koondamise korral tuleb tööandjal esitada töötukassale avaldus viie kalendripäeva jooksul pärast töösuhte lõppemist. Sellest jäi kuhugi kuklasse tiksuma teadmine, et töötukassasse peab kiirustama. Muidu lased õiged kalendripäevad mööda ja siis äkki ei antagi midagi. Sel hetkel jäi märkamata tõsiasi, et viis kalendripäeva käis komplekti mõistega “kindlustushüvitis koondamise korral”, millele mul viie aasta mittetäitumise tõttu niikuinii õigust ei ole. Nii et nende viie kalendripäeva pärast ma tegelikult seekord muretsema ei pea.

Ühesõnaga, kindlustushüvitist koondamise korral seekord töötukassalt ei saa. Järgmises töökohas üritan enne koondamist vähemalt viis aastat vastu pidada... Küll aga saan koondatuna töötuskindlustushüvitist. Kui viie aastaga läks kehvasti, siis TKS § 8 lg 1 tõi meeldiva üllatuse - töötuskindlustushüvitist saab kauem see, kellel kindlustusstaaži üle 56 kuu.

Olles just kokku lugenud viimase tööandja juures töötatud aastad, mis jäid napilt alla viie, asusin nüüd õhinal viimase tööandja juures töötatud kuid kokku lugema. Avastasin, et koos ühekuulise koondamisest etteteatamise ajaga saab mai algul töölepingu lõpetamise ajaks just maagiline 56 kuud täis. Jee, hurraa! Ainult et siin ei olnud jutt enam viimase tööandja juures töötamisest, vaid räägiti kindlustusstaažist, mille sisse arvatakse TKS § 7 alusel kõik ükskõik millise tööandja juures töötuskindlustusmakse tasumise kuud.

Töötanud olen varemgi ja mitte vähe, nii et ilmselt on mu kindlustusstaaž juba kuhjaga üle järgmise maagilise tärmini 111 kuu ning töötuskindlustushüvitist seega õigus saada tervelt 12 kuud. Algselt kokku loetud 56 kuu puhul oleks töötuskindlustushüvitisele õigus olnud kõigest 9 kuu jooksul. Oli see nüüd hea või halb avastus? Peaks nagu rõõmustama, et on võimalus kauem hüvitist saada, samas on nagu kahju ka, et põnevusega kokkuloetud 56 kuud täitsa ebaoluliseks osutusid...

Järgmises osas saate lugeda telefonikõnest töötukassasse ning jätkuvatest avastustest, situatsioonidest ja emotsioonidest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta