Järjejutu eelmises, kümnendas osas tegin uusi avastusi Töötukassa infosüsteemi toimimispõhimõtete osas ning sain kätte otsuse mulle töötuskindlustushüvitise määramise kohta. Mõistatuseks jäi, miks minu üle kümne aastase tööstaaži juures osutus mu töötuskindlustusstaaž olema kõigest 88 kuud ning töötuskindlustushüvitise maksmise periood sellest lähtuvalt 270 kalendripäeva.

Töötuskindlustuse seaduse (TKS) § 8 lg 1 p 3 kohaselt on töötuskindlustushüvitist õigus saada 360 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 111 või enam kuud. Optimistliku naiivitarina olin korrutanud 10 tööaastat 12 kuuga ning leidnud, et mu tööstaaž peaks olema kindlasti üle 120 kuu. Selgus aga, et töötuskindlustusstaaž on siiski midagi hoopis muud kui tööstaaž…

Niisiis ei jäänud muud üle, kui jälle seadus ette võtta. TKS § 7 lg 1 kohaselt töötuskindlustusstaaž või lühemalt kindlustusstaaž on periood, mil kindlustatu sai tasu töölepingu alusel töötamise, avalikus teenistuses olemise või erinevatel muudel alustel, kui nendelt tasudelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Huvitav, mis ajast alates minu tasudelt töötuskindlustusmakset kinni peetud on?

Vastuse leidsin kohe seaduse pealkirja alt - TKS on vastu võetud 2001. aastal ning jõustus 1. jaanuaril 2002, seega töötuskindlustusmakset on makstud alates 2002. aastast. Seega enne 2002. aastat töötatud aastad kindlustusstaaži ei mõjuta. Siiski on ka 2002. aastast praeguse 2013. aastani napilt üle 10 aasta, nii et kuhugi pidid mingid kuud veel kaduma.

TKS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse kindlustatule üks kuu kindlustusstaaži iga kalendrikuu eest, mil kindlustatule maksti tasu, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Kui nüüd hästi meenutada, siis aastast 2002 olen olnud kahel lapsehoolduspuhkusel, millest ühe ajal sain küll vanemahüvitist, kuid selle pealt ilmselt töötuskindlustusmakset ei makstud. Nii et ilmselt sinna need kuud kadusidki.

Samas ei istunud ma lapsehoolduspuhkuste ajal mitte kaks korda kolm aastat lihtsalt kodus, vaid tegin kodust aeg-ajalt erinevaid lepingulisi töid ja sain ka tasu, millelt maksti ka töötuskindlustusmakset. Kui esimesed vanemahüvitise vähendamise kogemused käes, registreerisin end füüsilisest isikust ettevõtjaks ehk FIE-ks, sest FIE-na teenitud tulu vanemahüvitist ei vähendanud.

Kui palgatöötaja saab palka igal kuul ja tema maksud sh töötuskindlustusmakse makstakse samuti igal kuul, siis FIE peab oma kogu aasta tulu pealt maksud maksma alles järgmisel aastal. Sõtlumata sellest, kas ma FIE-na tööd tegin, arveid väljastasin või nende eest raha sain aastas ühel või igal kuul, maksin ma kõik maksud sh töötuskindlustusmakse järgmisel aastal ühekorraga.

Seega FIE kogu aasta töö eest läks arvesse ainult üks kuu töötuskindlustusstaaži, kuna ainult ühel kuul maksin kogu aasta töötuskindlustusmakse. Teoreetiliselt oleksin võinud ehk oma makse ka jupikaupa maksta ja seega rohkem kindlustusstaaži kuid korjata.

Tollal ei olnud mul aimugi, et toonased valikud ükskord aastaid hiljem mu töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi mõjutama hakkavad. Nii tegutsesin ka pärast vanemahüvitise perioodi lõppu rõõmsalt FIE-na edasi kuni lapsehoolduspuhkuse lõpuni ehk lapse 3-aastaseks saamiseni ja pisut ülegi.

See “pisut üle” lõppes tookord avastusega, et kuna lapsehoolduspuhkuse ajal oli minu eest sotsiaalmaksu maksnud riik, ei olnud mul senini tegemist tulnud FIE-de suurima vaenlase avansilise sotsiaalmaksuga. Kui esimene avansiline sotsiaalmaks makstud, oli selge, et sellega jõuan kiiresti pankrotti. Seega lõpetasin oma FIE staatuse ära ning sattusin peatselt ka taas palgatööle.

Erinevaid lepingulisi töid tegin aga ka eelmise lapsehoolduspuhkuse ajal ning ka siis tundus lihtsam ja mõistlikum võtta mitme kuu töö eest tasu töö lõpus korraga, mitte seda erinevatele kuudele jupitada. Sellega aga jäi “jupitamata” ka töötuskindlustusmakse. Eks siis nüüd olen targem ja oskan teinekord lepinguliste tööde tasustamise kokkulepete sõlmimisel ka töötuskindlustusstaažile mõelda.

Ülejäänud juunikuu nautisin suve, kirjutasin Bioneerile järjejuttu ning mõtisklesin võimaluse üle enda professionaalseid oskusi siiski iseseisvalt ettevõtjana müüma hakata. Suvi edenes, hapukurgihooaeg süvenes ning igasugu tööteemad tundusid üha kaugemad ja ebaolulisemad. Kuhugi ei kandideerinud, keegi minuga ühendust ei võtnud ja ükski infosüsteem ühtki tööpakkumist ei saatnud.

Juuni lõpus pärast jaanipäeva potsatas e-postkasti teade, et CV-Online on sisestatud töökuulutus, mis võib mulle huvi pakkuda. Vaatasin siis huviga ning tõepoolest - tootmisettevõte minu kodumaakonnas pakkus tööd personali- ja finantsspetsialistile, kes aitab korraldada ettevõtte kõiki personalitöö ja teatud finantstöö valdkondi.

Finantstöö valdkondadena olid kuulutuses välja toodud finantsasjades abistamine ja peakontori toetamine ning sularaha haldamine - nendega võiksin ehk hakkama saada. Nõuti kõrgharidust ning pakuti palka 1000-1100 eurot olenevalt kogemusest.

Kuulutuses ei olnud tööandja nime ega täpsemat asukohta, seega võis ettevõte asuda nii minu kodu- või naabervallas kui ka hoopis kuskil kaugel teisel pool maakonnakeskust. Otsustasin siiski kandideerida, et oleks vähemalt järgmisel korral Töötukassas midagi vastata küsimusele, kuidas vahepeal läinud on. Ja kui peaks selguma, et salapärane ettevõte asub piisavalt lähedal, siis miks mitte seal tööl käia. Ja kui nad osutuvad liiga kaugel asuma, siis oma viga, et seda kohe kuulutuses ei öelnud.

Kandideerimisel avastasin, et CV-Online infosüsteem siiski andis mulle väikese ootamatu vihje, mille kaudu oli võimalik ka tööandja asukoht välja selgitada. Kuidas see täpsemalt käis, sellest kirjutan järgmises osas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta