Järjejutu eelmises osas “Nõuded ja seadused” valmistusin prokuröri abi konkursi suuliseks eksamiks, jätkasin kirjavahetust koostöölootust andva õigusbürooga ning jõudsin kolmapäeval 25. septembril taas kord Töötukassasse.

Aegsasti enne kokkulepitud vastuvõtuaega naabervalla keskusesse saabudes võttis mind seekord vastu tihe sügisvihm. Tegin kohalikus selvekaupluses aega parajaks ning üksiti vajalikke sisseoste. Üle poe mängivas raadios lubas ilmateade lähiajal öökülma ja lund.

Töötukassa toa ukse taga stendil oli seekord lisaks töökuulutustele ka paar põnevat koolituse teadet. Oktoobri algul kutsuti Pangaliidu rahatarkuse koolitusele maakonnakeskuse karjääriinfotoas ning huvi korral kästi registreeruda oma konsultandi juures. Veel sain teada, et ülehomme 27. septembril ehk juhuslikult just minu prokuröri abi konkursi suulise eksami päeval toimub Tallinnas Rahvusraamatukogus Töömess.

Projekti “Noored ettevõtlikuks” kaudu pakuti erinevaid nelja kuni kuue kuu pikkuseid kursuseid 16-24-aastastele töötutele noortele ning 1-7-aastaste lastega kodustele vanematele. Vahvate erialadena jäid silma pottsepp, toitlustusteenindus, käsitöö, maaturismiteenindus.

Projekt kestab 2015. aasta suveni ning viimased kursused algavad 2014. aasta oktoobris ja 2015. aasta jaanuarikuus. Mõte hakkas juba liikuma, et näiteks järgmisel sügisel juba üle poole aastase lapse kõrvalt võiks ehk midagi õppima minna.

Projektitingimusi hoolsamalt lugedes oleksin pidanud loomulikult märkama, et sihtgruppi kuulusid 1-7-aastaste laste vanemad ehk alla aastase lapse vanemana ma vist veel sihtgruppi ei kvalifitseeruks. Nii et võimalus selle projekti kaudu midagi toredat õppida võiks olla kõige varem 2015. aasta jaanuarist, kui kuulutuse lugemisel ajal alles oodatav laps võiks juba aastane olla ning minul täis poolteist aastat töötustaaži.

Mitte et ma nii väga tahaksin nii kaua töötu olla, aga igaks juhuks tasub ju oma võimalusi teada ning ka tagavaraplaanid läbi mõelda. Hetkel jätsin selle mõtte sinnapaika ning süvenesin taas stendil rippuvatesse töökuulutustesse.

Traditsiooniliselt pakuti enim tööd maakonnakeskuses - ametinimetusteks muuhulgas klienditeenindaja, kokk, müügimees, kliendihaldur, juuksur, sekretär, autoelektrik, mööblitisler, kinnisvarahaldur. Eriti vahvalt kõlas Kultuurikeskuse majandustöötaja ametikoht, mis töö sisu kirjeldust lugedes osutus olema pigem remondi- ja transamees.

Teistes valdades pakuti tööd logistikule, kondiitrile, lüpsjale, kasvatajale, autojuhile, traktorist-söötjale, ketassaeraami juhile, laadijale ja loomatöötlejale. Minu kodu- ega naabervallas ei olnud seekord stendil ühtki tööpakkumist.

Kui kuulutused üle vaadatud ja järjejutu jaoks märkmed tehtud, oligi käes kokkulepitud vastuvõtuaeg. Nagu eelmisel korral lubatud, rääkis minuga seekord asenduskonsultant maakonnakeskusest.

See oli siis selle ligi poole aasta jooksul kolmas töövahenduskonsultant, kes minuga tegeles. Kuna me varem kohtunud ei olnud, küsis ta alustuseks minult isikut tõendavat dokumenti, et olla ikka kindel, et mina olen mina. Kui isik tuvastatud, siis rääkisime, kuidas on läinud.

Jutustasin prokuröri abi konkursist ning viimati saadetud kandideerimisest personalitöö assistendi ametikohale. Konsultant arvas, et prokuröri abi töö oleks suurepärane võimalus ning et rasedus ei peaks takistama mind kandideerimast kuhugi, kuhu tegelikult tööle soovin minna.

Jagasin oma kõhklusi teemal, kui viltu mulle kui rasedale kandideerijale võidakse vaadata ning kuivõrd mul reaalselt võiks võimalust olla oma kasvava kõhuga mõnd konkurssi edukalt läbida. Konsultant kuulas mu kenasti ära ning muigas, et küll on tore näha sellist säravat lapseootel naisterahvast, kes samas ise kurdab, et ega teda küll keegi tööle ei võta.

Tundsin taas, et kasvav kõht või mitte, aga Töötukassa keskmise kliendi mõiste alla ma vist ikka eriti ei mahu. Aga tore, kui saan konsultantide halli argipäeva vähe säravamaks muuta.

Edasi läks huvitavaks, sest sattusin jutu käigus tsiteerima mitmeid mulle varem Töötukassas esitatud väiteid või minu arusaamist nendest. Ning sain päris mitme asja kohta vastuseks, et päris nii ikka ei ole, nagu mina siiani aru saanud.

Juba kevadel olin aru saanud, et mingis valdkonnas koolituse taotlemisel võiksin ette näidata vähemalt kolm selle valdkonna tööpakkumist minule sobivas piirkonnas, ning seega maha matnud mõtte töötuse ajal lihtsalt ajaviiteks midagi toredat õppida.

Nüüd väitis maakonnakeskuse konsultant, et see kolme tööpakkumise eeldus on mitme otsaga asi, aga loomulikult oleks hea, kui enne koolitusele tormamist vaataks kõigepealt olemasolevaid oskusi. Kui aga olen mingile ametikohale kandideerinud ning tööle mittesaamise põhjuseks on olnud puuduvad oskused, siis see võib olla põhjus oskuste koolitusel täiendamiseks ka ilma kolme analoogse tööpakkumiseta.

Tuli ka jutuks, et olen mõelnud ka ettevõtluskoolitusele, kuid kevadel sinna pääseda ei õnnestunud. Konsultant vaatas arvutist minu CV-s kirjapandud kunagist füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja tõdes, et Töötukassast ettevõtluse alustamise toetuse taotlemiseks piisab ka ettevõtluskogemusest ning koolituse läbimine ei olekski minule kui kogenud FIE-le kohustuslik.

Jõudsime ühisele arusaamisele, et kui saan äriplaani vormi ja pisut nõu selle täitmisel, võin oma ettevõtlusmõtetega edasi minna ka järgmist koolitust ootamata. Kui ettevõtluse alustamise toetuse abil näiteks arvuti, printer, laud ja tool osta, võiksin ehk oma isikliku konsultatsiooni- ja kirjutamisäri jälle käima saada... Lubasin seda mõtet vahepeal edasi mõelda ning järgmisel kohtumisel oma konsultandiga edasi arutada.

Edasi sain teada, et sünnitamine ei peagi lõpetama töötuna arvelolekut ning vanemahüvitise saamine mõjutaks töötutoetuse, aga mitte töötuskindlustushüvitise saamist. Nende tõsiasjadega kaasneva pika ja põhjaliku juriidika kirjutasin lahti juba järjejutu 19. osas Vanemahüvitisest.

Kohtumise lõpul tundsin huvi, kas järgmiseks korraks on mulle uus konsultant leitud ning kuidas selle leidmine käis. Asenduskonsultant kinnitas, et minu jaoks tabamatuks osutunud naabervalla Töötukassa büroo juhtumikorraldaja konkurss olevat CVKeskuses üleval olnud ning tänaseks on leitud kandidaadid, kellega just täna hakatakse vestlema.

Leppisin taas kord mõttega, et ju mul siis seekord ei olnud tarvis sellele kohale kandideerida. Sain konsultandi lauanurgalt kaasa veel Eesti Haigekassa brošüüri ravikindlustuse saamise võimalustest. Ukse taga stendilt loetud koolitustest konsultant ei rääkinud ning ma ei hakanud ise küsima ka, niigi venis vestlus pikaks.

Astusin majast välja ning leidsin end õues keset laia lumesadu. Septembrikuus! Seda see ilmateade enne lubas...

Järgmistes osades kirjutan edasi, kas minust sai prokurör, ettevõtja, elukestev õppija, heitunud töötu või lihtsalt õnnelik ema.

Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!

Ülemlaul 4:7

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid