Järjejutu eelmises osas “Isapuhkus ja ravikindlustus”  arutasin detsembri algul Töötukassas juhtumikorraldajaga äriplaani esitamist, sõnastasin abikaasale isapuhkuse avalduse ning sain teada, et ettevõtluse ebaõnnestumise korral on mul võimalus lapsehoolduspuhkava isa kõrval ravikindlustuseta jääda.

Paar päeva pärast viimast Töötukassas käimist sünnitasin oma kolmanda lapse. Detsembrikuu keskpaigas kandideerisin kohaliku raamatukogutöötaja ametikohale ning pärast jõule sain vastuse, et seekord minu kandidatuur valituks ei osutunud.

Jaanuari algul käisin kokkulepitud ajal jälle Töötukassas ja lubasin, et järgmisel kohtumisel jaanuari lõpus oskan öelda, kas veebruaris äriplaani esitamiseni jõuan. Järgmisel päeval pärast Töötukassas käimist sattusin maakonnakeskuses arvutipoodi ning veetsin seal põneva pooltunni toreda jutuka müüjaga.

Piisas ainult Töötukassa ettevõtluse alustamise toetuse nimetamisest ja müüja kinnitas kohe, et tema teab täpselt, kuidas asi käib ning mida millise hinnaga on mõtet Töötukassalt küsida ja mida mitte. Olin ise selleks ajaks välja mõelnud, et alustuseks võiksin tahta endale võimalikult kerget sülearvutit, mida jaksan vajadusel ka ühistranspordiga koolitusele või kliendikohtumisele sõites kaasa võtta.

Kirjatööd on aga täismõõdus klaviatuuriga oluliselt mugavam teha kui sülearvutiga. Eriti kui kergem sülearvuti tähendab ka väiksemaid mõõte, sealhulgas väiksemat klaviatuuri. Samuti oleks kirjatööd mugavam teha suurema monitoriga. Nii et tegelikult ostaksin endale hea meelega nii sülearvuti kui lauaarvuti. Seda tundus aga miskipärast Töötukassalt liiga palju küsida.

Seega olin hakanud mõtisklema võimaluse üle osta Töötukassa toetuse abil väike ja kerge sülearvuti ning kodus sellele külge ühendamiseks suurem monitor, klaviatuur ja hiir. Tark müüja kuulas mu mõtted ära ja pakkus mulle alustuseks 15-tollise ekraaniga Delli sülearvutit hinnaga 850 eurot ja raskusega 2,3 kilo, mis olevatki sülearvuti puhul tavaline.

Arvasin, et sellisel juhul ma vist eelistaksin pigem ebatavaliselt kerget sülearvutit. Seepeale leidsime riiulist ühe 13-tollise ekraaniga sülearvuti, millel kaalu kõigest napilt üle poolteise kilo. Abivalmis müüja juhtis mu tähelepanu sellele, et selle kergema arvuti sees ei ole DVD seadet. Välise DVD kirjutaja saavat aga 36 euro eest soovi korral juurde osta.

Monitori, hiire ja klaviatuuri mugavamaks külge- ja lahtiühendamiseks soovitas müüja mõelda dokkimisaluse soetamisele, mille võiks kätte saada umbes saja euroga. Töötukassale sobiv 23-tolline monitor võiks maksta suurusjärgus 160 eurot, klaviatuur ja hiir kumbki kuni 15 eurot.

Töötegemiseks vajalikud laud, tool, riiul ja sahtlid võiksid kokku maksta suurusjärgus viissada eurot. Müüja rõhutas veel seejuures, et üliägedat mitmesaja eurost tooli ei ole mõtet Töötukassalt küsida, vaid sobiva kontoritooli hind võiks jääda saja euro kanti.

Riiulitel erinevaid arvuteid uurides avastasin, et osadel on Windows 7 või 8 hinna sees, osasid aga müüakse ilma tarkvarata. Viimasel juhul on võimalus Windows juurde osta suurusjärgus saja euro eest. Kontoritarkvara on hinna sees ainult vähestel arvutitel, teistele saab selle 235 euro eest juurde osta.

Tarkvaraga samas suurusjärgus hinnaga ehk 260-270 euro eest võiks osta värvilise laserprinteri, millega saab ka skännida ja koopiaid teha. Müüja soovitas planeerida kohe alguses Töötukassa toetuse eest ka printeri varutahmade ostmine, kuna müüdava printeriga koos tulevad tahmakassetid olevat tavaliselt pooltühjad ja ei või iial teada, kaua need vastu peavad. Neli 55-eurost värvitahma kokku maksavad omakorda peaaegu teise printeri hinna.

Mõtlesime koos, mida võiks veel vaja olla, ning leidsime sülearvuti jaoks 33-eurose koti. Mõnusamaks skaipimiseks võiks osta 26 euro eest mikrofoniga kõrvaklapid. Kõik see kokku tegi üle kahe tuhande euro ehk üle poole Töötukassa jagatava toetuse maksimummäärast.

Läksin koju, tegelesin titega ja mõtlesin ärimõtteid edasi. Kolmekuningapäeval ilmus Bioneeri TOP 25, kus meenutati 2013. aastal enim loetud artikleid. Topi auväärsel kolmandal kohal leidsin oma järjejutu 18. osa “Kraadid ja diskrimineerimine”. 

Jaanuarikuu keskel sain e-postiga oma elu esimese lugejakirja. Mulle siiani täitsa tundmatu inimene jagas enda kogemusi Töötukassaga ning tundis huvi, kas minu artiklite puhul on tegemist tellimuslugudega. Lugeja sõnul on tore, et ma inimestele nende õigusi selgitan, aga natuke või isegi palju kriitikat kuluks tema arvates Töötukassa arvel ära.

Vaatasin ja imestasin. Alles olin ma mõelnud, kust küll leida inimest, kes mind äriplaani ja ostunimekirja koostamisel oma kogemustega toetada võiks. Ja nüüd olin paari nädalaga leidnud ühe sellise arvutipoest ning teise oma isiklikust e-postkastist. Jäin põnevusega ootama uusi huvitavaid arenguid, millest kirjutan juba järgmistes osades.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta