Töötuse teemalise järjejutu eelmises osas arvutasin välja oma võimaliku töötuskindlustushüvitise ja töötutoetuse suuruse ning pakkusin Bioneerile ennast kaasautoriks. Minu suureks rõõmuks vastas Bioneeri toimetaja Katrin mu kesköö-eelsele sõnumile juba paarikümne minuti pärast. Sain teada, et olen oodatud kirjutama.

Katrin lisas, et juba viie päeva pärast on vabatahtlikele bioneeridele tulemas üks põnev koolitus toimetamise ja teksti osas: raha see ei maksa ja sõidupiletid tasustatakse. Milline suurepärane pakkumine värskele töötule.

Subjektiivsetel ja objektiivsetel põhjustel jäi koolitusel siiski osalemata, kuid minu järjejutu esimene osa käis sellegipoolest läbi professionaalse toimetaja silme alt ning sain edasiseks kirjutamiseks tublisti julgust ja tarkust juurde.

Kuna toimetamisele kulus parasjagu aega, siis ilmus minu järjejutu esimene osa Bioneeris täiesti juhuslikult täpselt viimasel tööpäeval 8. mail - ja üks päev enne esimest visiiti töötukassasse.

Vahepeale mahtus aga veel hulk imelisi ajastusi. Samal ajal kui mina oma koondamistingimusi läbi rääkisin ja tööturahasid välja arvutasin ilmusid alevi kuulutustetahvlitele teated vallamajas tasuta riiete jagamisest.

Minu siin elatud nelja talve jooksul on küll regulaarselt käinud erinevad teise ringi riiete müüjad soodsalt kohalike varusid täiendamas, kuid sellist päris tasuta jagamist nägin vallamajas esimest korda.

Siiani olen oma asju tasuta jagamas ja teiste omi saamas käinud Tallinnas Tegudeksi emaderühma tegudeks.blogspot.com paar korda aastas toimuvatel tasuta laatadel ning ainult unistanud, et tasuta jagamise komme ka meile maale jõuaks.

Järgmisel päeval peale töötukassasse helistamist ning Bioneeriga kirjutamiskokkulepete sõlmimist seadsingi väljakuulutatud kellaajal sammud vallamajja. Väike saal oli tasuta riideid täis ning saalis toimetavalt sotsiaaltöötajalt kuulsin, et asjad saadi naabervalla kiriku kaudu. Riideid lapates sattusin jutule ka ühe naaberküla naisega, kes lahkelt enda töötukassaga suhtlemise kogemusi jagas. Sain jälle natuke juurde tunnet, et töötus pole maailma lõpp.

Saadud asjadest olulisem oli minu jaoks taas kord elavaks saanud tõdemus, et kui sulgub üks uks, siis avaneb mujal aken. Nagu oleks keegi kuskilt kõrgemalt poolt mulle öelnud: “Ära muretse! Kui sinu sissetulek väheneb, tekib lihtsalt rohkem säästmise võimalusi. Muretseda pole vaja!”

Riideid otsides tuli mõte, et võiksin seoses oma värske töötustaatusega ka sotsiaaltöötaja käest uurida, kas töötutele ka valla poolt mingeid õigusi või kohustusi on. Olin küla pealt kuulnud, et eelmisel talvel käis hulk töötuid mitu kuud vallamajas tööharjutusel ning osad töötud käivat aeg-ajalt valla peal mingeid töötunde tegemas.

Sotsiaaltöötajalt sain siiski teada, et valla töötunnid on ainult toimetulekutoetuse saajatele ning mingeid õigusi ja kohustusi minule kui oma eluga veel hakkama saavale töötule valla poolt ei ole. Hetkel jäi mulle selgusetuks, kas need toimetulekutoetuse saajate valla töötunnid on tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTS) paragrahvis 16 kirjeldatud avalik töö või midagi muud. Või kui avaliku töö võimalust valla kaudu ei ole, kas siis kuskil mujal seda kindlasti on. Peab edaspidi edasi uurima.

Sotsiaaltöötajalt sain teada toimetulekutoetuse sissetulekupiirid. Selgus, et meie pere oma ühe palgasaajaga toimetulekutoetusele ei kvalifitseeru. Kes teab, kui kaua mul endal selle teadmise seadustest väljaotsimisega aega oleks läinud. Või siis enese kokkuvõtmise ning sotsiaaltöötaja jutule jõudmisega. Nüüd tänu juhuslikule kohtumisele riietejagamisel said kõik küsimused ära küsitud.

Vahepeal läks aeg edasi, kirjutasin Bioneerile lugu, imetlesin kevade saabumist ning mõtisklesin oma karjääriplaanide ja -soovide üle. Aprilli lõpus sattusin metsapoolejuttude listis lugema postitust Kristalt, kes otsis kontakti tegutseva virtuaalse assistendiga või inimesega, kes sooviks sellele teele asuda.

Kuna mõte kodusest internetitööst tundus igati huvipakkuv, võtsin paar päeva hoogu ning kirjutasin mai algul Kristale oma mõtetest ja soovidest. Vastavalt Krista pakkumises sõnastatud eeldustele sain lisaks tavapärastele töökogemust kirjeldavatele lausetele sõnastatud enda kohta veel: “Inglise keelt oskan, arvutit valdan ning Elioni internetiühendus toimib. Töökas olen siis, kui näen, et minu tehtu tegelikult kellelegi korda läheb ja abiks on. Iseseisvalt töötamisega saan hakkama, eriti kui on selged tööülesanded ja adekvaatne tagasiside.”

Kristalt peatselt saabunud vastusest selgus, et ta tegelebki täpselt sellise äri loomisega, milles ka minule väga meeldiks osaleda. Kogenud pearaamatupidaja Krista ammuseks unistuseks on luua professionaalsete tugevate naiste koostöövõrgustik, kes üheskoos moodustaksid tugeva büroo, mis kataks ära kõik ettevõtja mittepõhitööga seotud vajadused nagu finants, juura, veebindus, sekretäritöö jne. Igaühel oleks oma firma ja oma teenus, mida ta pakub, aga kõik teeksid intensiivselt koostööd.

Kõlab nagu suurepärane võimalus minusugustele, kes tahaksid töötada asukohavabalt ja iseseisvalt, kuid päris omapäi ettevõtjaks hästi ei julge hakata. Sellise koostöövõrgustiku moodustamine annab suurema rahva peale laiema kõlapinna ning lisaks sotsiaalse suhtlusvõrgustiku, mis aitab leevendada levinud kartust, et kuidas ma lähen suurest firmast ära omapäi koju nokitsema. Samuti saab võrgustikust teatud turvatunde, et saad teistelt vajadusel abi ja nõu küsida.

Praeguseks on Krista põhitöö kõrvalt loonud Pilvebüroo veebilehe, kus avaldab regulaarselt asjalikke lühiülevaateid erinevatest ettevõtlusega seotud teemadest, pakub oma raamatupidamisteenust ning otsib mõttekaaslasi. Pilvebüroo võimalusest inspireerituna jõudsin juba vähem kui nädala pärast oma esimese wordpressi blogi loomiseni, mille nimeks sai hetkel PilveKatrin ning sisuks Bioneeris ilmunud artiklite koopiad. Teenuste kirjeldamise ja firma loomisega läheb veel aega.

Sõltumata sellest, kas minust tegelikult kunagi Pilvebüroo koostööpartnerit saab või mitte, on mul ääretult hea meel, et Krista just sel ajahetkel juhtus oma postituse Metsapoole listi saatma. Nagu ka sellest, et Bioneer just sobival ajal juhtus oma toimetamiskoolituse tegema ning naabervalla kirikus ülejäänud abikraam just nüüd meie valda jõudis. Kõik see kokku aitab vältida just seda töötusega sageli kaasnevat tunnet, et nüüd ma olen ihuüksi maailmas ja mind pole enam kellelegi vaja. Selle asemel on tunne, et elu läheb edasi ja igas probleemis peitub uus võimalus. Järgmistest imelistest ajastustest ja arengutest kirjutan järgmistes osades.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta