Järjejutu eelmises neljandas osas jagasin erinevatest imelistest ajastustest, mis järgnesid minu koondamisteatele ning aitasid kohaneda mõttega peatsest töötuks jäämisest.

9. mail oligi aeg seda sammud kokkulepitud ajal naabervalda Töötukassa kohaliku büroo poole. Suur kevad oli lõpuks ometi kohale jõudnud ning väljas suurepärane ilm hääletamiseks. Nii eelistasingi paarieurosele bussipiletile alternatiivsemaid liiklemisviise ning tõstsin maanteel käe püsti teadmisega, et kui ikka auto peale ei saa, siis on ju buss ka ükskord tulemas.

Seekord sain peale nii kiiresti, et naabervalla keskuses olin kohal ligi tund enne kokkulepitud Töötukassa konsultandi vastuvõtuaega. Teades Töötukassa büroo asukoha siiani ainult naabrinaiste jutu ning konsultandi poolt telefonis kirjeldatu järgi, otsustasin kõigepealt koha üle vaadata.

Internetist loetud kommentaarid olid Töötukassa büroodest jätnud mulje kui mingitest urgastest, kus jutule pääsemiseks tuleb võidelda erinevas asotsiaalsuse ja alkohoolsuse astmes konkurentidega. Meie naabervallas asuv büroo tegutseb vallavalitsuse majas, mis vähemalt väljaspoolt näeb küll välja igati kena ja üldse mitte asotsiaalne.

Siiani on mu kokkupuuted selle majaga piirdunud välisukse kõrval asuva pangaautomaadi kasutamisega, kuid nüüd astusin esmakordselt sellest raskest uksest sisse. Jahe, puhas, väärikas, ametlik, nagu üks valitsushoone ikka. Nagu Toompea ja Kadrioru lossid, kus töötanud olen, või maavalitsuse maja, kus abielu registreerisin.

Informatiivsetelt siltidelt lugesin välja, et Töötukassa büroo on esimesel korrusel vasakut kätt. Kaks sammu trepist üles ja oligi koridor kabinetiustega, igal oma silt kõrval – „Sotsiaaltöötaja“, „Lastekaitsetöötaja“, „Töötukassa büroo“. Viimase ukse taga kolm tooli ja stend tööpakkumistega.

Töötukassa uksel küll ei olnud polikliinikust tuttavat silti “Siseneda ainult kutsel” ega ukse taga ühtki ootajat, kuid miskipärast ei tundunud siiski viisakas tervelt tund enne kokkulepitud aega uksele koputada ja küsida, ega mind ometi juba taheta vastu võtta. Selle asemel asusin stendile mahutatud paarikümmet töökuulutust uurima.

Ootuspäraselt olid enamus tööpakkumisi pigem lihttööd - müüja, ehitaja, farmitööline, valvur, kokk, transporttööline, õmbleja jne. Samas ei pruugi need lihttööd sugugi lihtsad olla - müüjana saaksin ehk hakkama, ehitajaks või kokaks ma tõenäoliselt ei kvalifitseeruks. Meie vallas ei olnud mitte ühtki tööpakkumist, mõned olid naabervallas ning enamus maakonnakeskuses ja selle lähiümbruses.

Lisaks tööpakkumistele teatas üks kuulutus stendi nurgas, et just järgmisel päeval on maakonnakeskuses ettevõtluskoolituse infopäev töötutele. Pilvebüroo Krista oli mind just motiveerinud mõtlema ka firma loomisele ning oma oskuste müümisele iseseisva pilveäri kaudu. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTS) paragrahvist 19 lugesin välja, et Töötukassalt võivad töötud jätkuvalt saada ettevõtluse alustamise toetust, mille eelduseks on ettevõtluskoolituse läbimine. 2013. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 1 kohaselt on ettevõtluse alustamise toetuse ülemmäär sel aastal 4474 eurot. Hakkaks hoopis ettevõtjaks?

Vahepeal saabus mu kõrvale üks ontliku välimusega kergelt lõhnav meesterahvas, kes kommenteeris, et tal on veel kümme minutit vastuvõtuni aega ning asus ka kuulutusi uurima. Järgmiseks kommenteeris ta üht farmitöölise kuulutust, et sinna firmasse küll ei tasu minna - võetakse katseajale ja paari kuu pärast lastakse lahti ja palka ka ei maksta. Sain veel teada, et härra on kõrvalasuvast väikelinnast, tuli bussiga ja tagasi läheb jala. Vahemaa ju ainult kümmekond kilomeetrit, mis see jala visata.

Hakkasin esimest korda mõtlema, et meie maakonnas on lisaks maakonnakeskusele veel vähemalt kolm väikelinna ning neist üheski ei ole oma Töötukassa bürood - kõik töötud peavad käima kas maakonnakeskuses või meie naabervallas asuvas büroos.

Tegin vahepeal alevis aega parajaks, käisin kõrvalasuvas jahutalus seemnevarusid täiendamas ning olin ikka ligi pool tundi enne kokkulepitud aega tagasi Töötukassa ukse taga. Seekord koputasin ja ütlesin, et jõudsin varem. Konsultant arvas, et kuna eelmine kokkulepitud klient ei ole õigeks ajaks tulnud, siis võibolla ta ei tulegi ja võibki minuga varem alustada.

Minu paar päeva varem e-postiga saadetud tööandja tõend viimaste kuude maksete kohta oli kenasti kohale jõudnud. Konsultant pani andmebaasi kirja minu hariduse ja töösoovid. Osalise tööaja kohta arvas, et seda küll eriti ei pakuta, ning kinnitasin, et osaline tööaeg on eelistus, aga loomulikult võib pakkuda ka täisajaga töökohti. Nii sai osalise tööaja soov andmebaasi täisaja kõrvale võimalusena kenasti kirja.

Soovitud töövaldkondadeks määratlesime vanad head juura ja personalitöö. Töötukassa konsultant pakkus ka valdkonna sekretär-juhiabi, millega lahkesti nõus olin. Võimalikeks töö asukohtadeks said koduvald, naabervald ja maakonnakeskus, kuna õigus- ega personalivaldkonna tööd ju koduvallas niikuinii ei pakuta. Minu rõõmuks kinnitas ka Töötukassa konsultant, et kodust kaugemale tööle minnes peab loomulikult arvestama, et palk sõidukulu ära tasuks ning vägisi kodust kaugele väikese palga peale kedagi ei sunnita.

Lisaks töötuna arvele võtmise avaldusele saime vormistatud ja allkirjastatud ka töötuskindlustushüvitise taotluse ning endale sain paberi, et olen töötuna arvele võetud. Töötuskindlustushüvitist arvutab ja otsustab keskkontor ning selle määramise kohta lubati saata teade e-postile. Uue Töötukassasse pöördumise aja sain täpselt nelja nädala pärast neljapäeval. 

Töötukassa konsultant mainis veel, et just eile oli ühe kõrvalasuva firma juht öelnud, et paneb peatselt CV Keskusesse juhiabi otsimise kuulutuse. Et võiksin sealt vaadata ja võibolla kandideerida. Juttu oli ka koolitusvõimalustest ning homsest ettevõtluskoolituse infopäevast. Kas ma kandideerimiseni või infopäevale jõudsin ning mis edasi sai, sellest kirjutan järgmistes osades.

Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta