Et positiivne ja negatiivne ikka tasakaalus püsiks, siis neljapäeval 30. mail sain e-posti teel vastuse maakonnakeskuses asuvalt notaribüroolt, kuhu olin saatnud 13. mail kandideerimise notari abi ametikohale. Kuna selle konkursi tähtaeg oli olnud 24. mai, siis tegelikult tuli ju vastus igati korrektselt vähem kui nädala jooksul konkursi lõppemisest. Aga ootajale on ikka aeg pikk.

Saabunud vastuses tänati mind viisakalt kandideerimise eest ja teatati, et juba esimese päeva vestlustel leiti erialase haridusega töötaja ning pakutav töökoht on väga „kinnine“, 9-17 büroos kohal, seega ei sobigi ilmselt minule. Seega oli see tööandja minu osalise tööaja või kaugtöö eelistused kaaskirjast kenasti välja lugenud ning minu mittevalimist adekvaatselt põhjendanud.

Siis oli jälle nädalakene vaikust ja neljapäeval 6. juunil oligi möödunud neli nädalat esimesest Töötukassa külastusest ning aeg jälle sammud sinnapoole seada. Esimesel külastusel maikuus olin saanud paberil töötuna arvelevõtmise otsuse, kus tähtsate punktidena kirjas, et töötu peab tulema talle määratud ajal Eesti Töötukassasse vastuvõtule ning töötuna arvelolek lõpetatakse, kui töötu vähemalt kord 30 päeva jooksul vastuvõtule ei tule.

Nii siis määrasime esimesel Töötukassa külastusel järgmise vastuvõtu aja nelja nädala ehk 28 päeva pärast. Konsultant pani veel südamele, et kui midagi juhtub, nii et määratud ajal ei saa tulla, siis kindlasti helistada ja anda teada ja leppida kokku muu aeg või kuidagi ikkagi 30 päeva jooksul ära käia, kuna muidu kaotan töötustaatuse. 

Enda või lapse haigus võib olla põhjuseks 30 päevast pikema vahe tekkimiseks, aga siis tuleks vastuvõtule tulla kohe järgmisel päeval peale tõendatud haiguse lõppemist, muidu on jälle põhjuseta mitteilmumine ja järgneb töötustaatuse kaotamine. Ja “unustasin ära” või “ajasin aja sassi” kohe mitte ei ole mõjuvad põhjused. Kokkuvõttes tundus lihtsam määratud ajast rangelt kinni pidada.

Järgmiseks vastuvõtuks kokkulepitud kuupäeva ja kellaaja kirjutas Töötukassa konsultant minu jaoks ka järjehoidja mõõtu paberiribale, mida soovitas rahakoti vahel kanda ja järgmisel korral kindlasti kaasa võtta. Lisaks tuli vahepeal e-posti teel vastuvõtu aja kohta tervelt kolm meeldetuletust - esimene kohe järgmisel päeval peale esimest külastust ja järgmise aja kokkuleppimist, teine viis päeva enne määratud vastuvõtuaega ning kolmas eelmisel päeval enne määratud aega. Kõigi teadete teemareaks oli “Teade Töötukassalt” ning tekstiks “Tuletame Teile meelde, et Teie järgmine töötukassasse pöördumise kuupäev on” ja kuupäev ja kellaaeg ja büroo nimetus ja konsultandi nimi.

Kuna olin määratud aja niigi hoolega meelde jätnud, siis e-postiga laekunud meeldetuletused võtsin teadmiseks ja põhjalikumalt neisse ei süvenenud. Olin täiesti veendunud, et tean täpselt järgmise pöördumise kuupäeva ning et kellaajaks olime määranud sellesama pealelõunase aja, mis oli esimesel korral.

Suur oli aga minu üllatus, kui 6. juuni keskpäeva paiku minu telefon helises ning Töötukassa konsultant küsis, miks ma määratud ajal tulnud ei ole. Teatasin veendunult, et aga ma ju kella kolmeks tulen. Selle peale väitis konsultant sama veendunult, et aga mul oli ju määratud aeg kell kümme hommikul. 

Olles täiesti kindel, et mina küll eksida ei saanud, suutsin siiski viisakalt küsida, et kas ma siis võin kell kolm tulla või pean teisel päeval tulema või mis siis nüüd saab. Konsultant ütles minu üllatuseks ka täitsa viisakalt ja sõbralikult ja üldse mitte pahaselt, et kell kolm on ta kinni, aga kui ma saan neljaks tulla, siis talle sobib.

Loomulikult otsisin kohe pärast telefonikõne lõppu märkmiku vahelt välja tähtsa pabeririba ning minu hämminguks oli seal kuupäeva kõrval kirjas kellaaeg kümme mis kümme ja ei mingit kolme. Kuidas ma kellaaega nii järjekindlalt valesti mäletada suutsin, on mulle tänaseni mõistatuseks. Kell neli kohale jõudes püüdsin ka eksimise pärast vabandada ning konsultant kinnitas taas, et pole midagi ja tore et ikka tulla sain. Kokkuvõttes sai sellest äpardusest väga positiivne kogemus Töötukassa poolsest korrektsest, sõbralikust ja hoolivast suhtlemisest ja suhtumisest.

Järgmises osas kirjutan, mida me seekord Töötukassa konsultandiga rääkisime ja millised üllatused mulle veel osaks said.