Järjejutu eelmises osas “Septembris Töötukassas” sain järjekordselt uuelt asenduskonsultandilt palju uut põnevat infot ning lubasin muuhulgas ettevõtlusmõtteid edasi mõelda.

Reedel 27. septembril käisin rongiga pealinnas väärika komisjoni ees prokuröri abi konkursi suulisel eksamil. Hoolimata kogu põhjalikust ettevalmistusest ning nädalapikkusest usinast raamatute ja seaduste lugemisest tundsin juba esimese küsimuse peale, et ma ei tea tegelikult ikka mitte midagi. Sain kinnitust oma senisele teadmisele, et etteantud seadustest vajalike lahenduste ülesleidmises olen oluliselt tugevam kui seadusesätete peast tsiteerimises.

Enne ja pärast eksamit sain aega veeta sealsamas Riigiprokuratuuri lähedal Rahvusraamatukogus toimunud töömessil, kus uurisin muuhulgas erinevate kaubanduskettide esindajatelt müüjate palkade kohta. Konkreetseid numbreid keegi eriti avaldada ei tahtnud, aga kõik kinnitasid, et on ikka üle miinimumi.

Sõitsin rongiga koju tagasi ja püüdsin nädalavahetusel maksimaalselt puhata ning möödunud eksamile mitte mõeldagi. Esmaspäeval leidsin oma e-postkastist juba reede õhtul saabunud e-kirja, kus Riigiprokuratuuri personalinõunik teatas, et kuna kandidaate oli palju, siis võttis prokuröride konkursikomisjon lõpliku otsuse langetamiseks lisaaja ning täna otsust ei langetatud. Personalinõunik lubas anda tulemuste osas tagasisidet siis, kui prokuröride konkursikomisjon on oma otsuse teinud. Jäin taas põnevusega otsust ja teadet ootama.

Esmaspäeva pealelõunal pakuti mulle ootamatult võimalust kõrvalkülast mitukümmend liitrit õunamahla saada. Mine ainult kohale ja too ära. Endal mul ei olnud sel hetkel ei autot ega nõusid, millega mahla transportida, aga see-eest on mul palju häid naabreid. Üks naaber korraldas teiselt naabrilt kanistrid ja kolmanda hea naabri autoga käisime ära.

Tagasiteel hakkasin mõtlema kui sügavale hilisöösse kogu selle koguse keetmine ja purkimine venida võib. Umbes hetk peale mõtlema hakkamist helistas juhuslikult neljas naabrinaine ja küsis, kas ma paari plaastrit saaksin laenata. Küsisin vastu, kas ta tahaks poole õunamahlaga ise tegeleda. Naabrinaine oli lahkelt nõus ja nii sain ka enda osaga mõistliku ajaga hakkama. Ja ei pidanudki minema küla pealt purke juurde otsima.

See on see osa sellest tänapäeva külaelust, mis mulle südamest meeldib. Mille pärast on nii tore maal elada ja üldse ei taha isegi maakonnakeskusesse kolida, kus ometi on ju tööd ja puha…

Prokuratuurist ei kostnud nädal aega kippu ega kõppu. Teisipäeval 8. oktoobril võtsin kätte ja helistasin. Personalinõunik ütles, et komisjon just otsustas ära ning ta just parasjagu saadab kõigile kandidaatidele vastuseid, aga kui ma juba telefoni otsas olen, siis ta võib mulle eelinfona ka kohe öelda, kuidas mul läks. Natuke aega paberisahinat ja minu tulemuse otsimist ning siis saingi teada, et ma ei sooritanud suulist eksamit. Aga aitäh, et kandideerisite.

Panin toru ära ja esimene tunne oli … kergendus. Mitte et ma ei oleks tahtnud ka seda eksamit läbida, väga tahtsin, seekord ma ju isegi valmistusin ja pingutasin ja puha. Selle ettevalmistusega võrreldes oli kirjalik eksam paras mütsiga löömine, aga läks paremini.

Samas, alates juulikuisest tööpakkumise teate saamisest oli kogu see prokuröri abi kandideerimissaaga kokku kestnud ligi kolm kuud. Ning nüüd oli sellega siis lõpuks ühel pool. Viimase eksami mälestused keerlesid peas veel mitu nädalat koos kõikvõimalike aga-kui-dega, aga teha polnud nende kui-dega enam midagi.

Sügis kulges vaikselt omasoodu edasi, kohalikud omavalitsused said valitud ning ootamatult jõudis kätte koolivaheaeg, mis on maailma parim aeg kaugemate sõprade-sugulaste külastamiseks, sest siis ei pea laste kooliskäimise pärast kodus püsima. Koolivaheaja väljasõite planeerides avastasin üllatusega, et septembrikuisel Töötukassa külastusel olin lahkelt nõustunud järgmise vastuvõtu määramisega koolivaheaja kolmapäevale.

Varem oli konsultant mulle korduvalt öelnud, et kui tuleb midagi vahele, et ei saa kokkulepitud ajal vastuvõtule tulla, siis ma helistaks ja räägiks sellest. Või kui päev või paar varem on naabervalda asja, siis võin samuti aega muuta ja üksiti Töötukassas ära käia.

Selle teadmisega helistasin esmaspäeva 21. oktoobri hommikul Töötukassasse ning saingi loa juba täna tulla. Paari tunni pärast olin kohal ning tutvusin uue juhtumikorraldajaga, kes oli tööle asunud minu töölt lahkunud konsultandi asemel.

Tuli see nüüd ametinimetuse või inimese vahetusest, aga uus juhtumikorraldaja pakkus lisaks minu ärakuulamisele aktiivsemalt võimalusi, mida ma veel teha võiks. Eelmisel korral asenduskonsultandiga arutatud ettevõtlusmõtete jätkuks pakkus juhtumikorraldaja võimalust käia maakonnakeskuses Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse äriplaani nõustamisel.  

Olin võimalusega lahkelt nõus ning individuaalsesse tööotsimiskavasse sai kirja kohustus novembrikuu jooksul nimetatud nõustajaga suhelda. Järgmise Töötukassasse pöördumise aja leppisime kokku novembri keskpaika.

Kuidas mul võimaluse kasutamine ja kohustuse täitmine läks, sellest kirjutan järgmistes osades.

 

Jah, see, kelle Jumal on läkitanud, räägib Jumala sõnu;
Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi.  
Johannese 3:34 

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid