Järjejutu eelmises osas “Töömess ja ettevõtluskoolitus” uurisin maakondlikul töömessil maksuameti esindajalt hobikäsitöö ja teenuste müügi maksustamise kohta, läbisin ettevõtluskoolituse ning esitasin 13. juunil Töötukassale äriplaani ettevõtluse alustamise toetuse taotlemiseks. Järgneva kolmekümne tööpäeva jooksul püüdsin maksimaalselt suve nautida ja võimalikult vähe Töötukassa võimaliku vastuse ootamisele mõelda. 

Hetkel jätan hea lugeja koos minuga põnevusega äriplaani vastust ootama ning jagan hoopis seda suve nautimise poolt. Nimelt on minu ellu viimasel üle kümnel aastal lahutamatult kuulunud Viljandi Folk ja viimasel viiel aastal ka Viru Folk.

Oli aegu, kui Viljandi Folk ja akadeemilised volbripidustused kuulusid minu kalendrisse sama lahutamatult kui jaanipäev ja jõulud. Siis tulid pere ja lapsed ning igasugu rahvaüritustel osalemine muutus ühtäkki kordades keerulisemaks. Ei olnud ju mõeldav pisititega näiteks üldtudulasse trügida või teda hilisõhtuste kontsertide ajaks ka hotellituppa üksi magama jätta.

Ka võimalus telkides paduvihma kätte jääda tundus pisititega ning ka vähe suuremate lastega hulga hirmuäratavam kui ilma nendeta. Nii olen vahepealsetel aastatel ära proovinud folkimise ühendamise nii hotellis kui külalistemajas ööbimisega, teise lapsevanemaga kordamööda öökontsertide külastamise kui ka öistest kontsertidest loobumise ning käigupealt folgilt läbijooksmise.

Aastat viis tagasi oli ka selline suvi, kui istusin Viljandi Folgi ajal rahulikult maakodus ning avastasin alles umbes laupäeval, et ennäe imet - ma olen folgi ajal kuskil mujal kui folgil ja mul ei ole isegi tunnet, et midagi väga puudu oleks. Jõudsin juba peaaegu leppida mõttega, et võibolla on võimalik suurepärane õnnelik elu ka ilma folkideta ja võibolla ei peagi minu lastest kasvama sama suuri folgisõpru kui ma ise olen.

Seepeale aga hakkasid ootamatult avanema uued huvitavad võimalused. Täiesti ootamatult ja planeerimatult sattusin aastate eest Eestimaa Looduse Fondi talgunädalalt lahkudes kaastalguliste autoga Viru Folgile ning sain üle hulga aja kogeda ilma lasteta folkimist. Oli vaba ja lihtne ja mugav, aga samas jäi nagu midagi puudu. Keegi ei sikutanud käisest ega nõudnud seda ja teist ja kolmandat. Peaaegu nagu igav hakkas vahepeal.

Järgmistel aastatel sattusime aeg-ajalt erinevatele folkidele koos erinevate sõpradega, kelle lapsed on meie laste eakaaslased ja sõbrad ning kellega koos folkides kogesime ikka ja jälle, et parimad mänguasjad on teised lapsed. Ja nii jõudsime sujuvalt uue folkimisstiilini, kus järjekordne folgiaasta algab mitte minu meeleheitlike üritustega järjekordsele folgile mineku ideed  lastele maha müüa, vaid esimeste kevadiste päikesekiirtega koos saabuvate laste järjekindlate küsimustega, kas ikka ja millal me jälle läheme sinna folgile, kus nagunii on need ja teised sõbrad, keda terve pika pimeda talve jälle näha pole saanud.   

Ühesõnaga, hoolimata vahepealsetest loobumismõtetest olen poolkogemata oma lastest kasvatanud tõelised folgisõbrad. Käesoleva aasta folgikava vaadates selgus aga, et Viljandi Folgi laupäevani oleme koguduse laagris ning Viru Folgi laupäeval on meie valla päev, kus lapsed ilmtingimata peavad laulma ja tantsima ning kardetavasti selleks reedel proovi ka tegema.

Tundus üsna lootusetu ning lepliku vanainimesena olin täitsa valmis sel suvel taas folkimisest looobuma. Aga mitte lapsed. Nüüdseks juba vahvalt varateismeliste laste folgilembuse üle südamepõhjas rõõmustades seadsime laupäeva 26. juuli pealelõunal koguduse laagri lõppedes autorattad mitte kodu vaid Viljandi poole.

Mõnel viimasel aastal oleme Viljandi Folgi ajal lastega nautinud Päikesekillu Perekeskuse peretudula võlusid, kuhu oleme kohad juba varakult ära broneerinud ja alati on peale meie tudusaalis ka hulk teisi tudujaid olnud. Seekord oli meil lisaks nüüdseks telgikõlblikele varateismelistele seltskonnas ka juba pisut üle poole aastane detsembrititt ning midagi broneeritud ei olnud, sest me pidime ju koguduse laagris olema ja isegi ei mõelnud võimalusele pärast laagrit veel folgile tormata.

Mõtlesin, et astume Viljandisse saabudes igaks juhuks Päikesekillust läbi ja küsime, ega neil juhtumisi rahvarohkel laupäevaõhtul mõnes aianurgas vaba telgikohta pole. Saalipõranda magamiskohtadest ei julgenud unistadagi, sest teadupärast on ju just laupäeva õhtu folgil eluaeg kõige rahva- ning eeldatavasti ka ööbijaterohkem olnud. Minu ülimaks üllatuseks teatas aga lahke perenaine, et kohta on nii aias kui saalis ja nii me need saalikohad saimegi.

Kahepäevasesse ekspromt-folgielamusse mahtus kahe kontserdi titesõbralikust kaugusest kuulamine, paari ilma titevaenuliku ülivõimenduseta tänavakontserdi vahetu nautimine, pikk mõnus rannapäev Viljandi järve ääres, lastele hulk sõpradega lustimist ning vanematele rõõmu sellest, et keegi ei käi kurtmas, kuidas tal igav on. Lisaks tuntud headuses Päikesekilluhommik, kus lapsed mängutoas titte lõbustasid ja vanematele võimaluse jätsid samal ajal köögirahus teiste titeperedega hommikukohvi nautida ning tite- ja folgikogemusi vahetada.

Pärast Viljandi Folki ei tahtnud pere Viru Folgi vahelejätmisest kuuldagi ning peatselt selgus, et vallapäeva laulu- ja tantsuproovid tehakse kolmapäeval ning neljapäeval ära ja reedene päev ongi vaba soovi korral folkima minemiseks. Kogu laupäeva sisustava vallapäevaga arvestades ei hakanud reedest pühapäevani kestva Viru Folgiga seoses mingile ööbimisele mõtlemagi, vaid võtsime heaga plaani ühepäevase folkimisega piirduda.

Reedel 8. augustil saimegi juba keskpäeva paiku kodust minema ja jõudsime pisut pärast kella kahte Käsmu kohale. Esimene kontsert oli festivaliprogrammis kell neli, kuid festivali lasteprogrammi kohaselt pidi Käsmu Meremuuseumi tagumises toas multikaprogramm väntama juba hommikul kella kümnest.

Pakkisime tite kärusse, leidsime suurte laste sõbrad nende vanemate müügitelgi juurest üles, vaatasime üheskoos natuke pealava ümber ringi ning otsustasime sammud seada Meremuuseumi, sealse mutikaprogrammi ja muuseumi taga ootava mereranna ning suure kivi poole. Kuidagi kujunes nii, et meie suured lapsed nõustusid meie rännakule kaasa tulema, nende sõbrad aga jäid maha.

Teel muuseumi juurde jäi meile ette Vinteri lava koos Nautimuse telgi ja selle juurde kuuluvate suurepärase kott-tugitoolidega. Ühe varateismelise tähelepanu tõmbas Nautimuse loosiratas ja nii me oma teelt korraks sinna Vinteri lava juurde sisse keerasime ja prooviks viimastesse vabadesse kott-tugitoolidesse istuma vajusime.

Kella vaadates selgus, et kell neli sealsamas algava Virumaa Noorteorkestri kontserdini on aega napp pool tunnikest. Vaevalt jõudsin mõelda, et ehk peavadki titt ja teismelised kontserdini vastu, kui peatselt hakkas titt kärus arvamust avaldama ning teismelised igavust ja nälga kurtma.

Muuseumi ja multikaprogrammi mõte jäi sujuvalt sinnapaika, titt sai emme sülle sööma ning suured lapsed omapead sõpru ja müügiputkadest toidupoolist otsima. Järgnes see õnnis pooltund, kui lapsevanemad said süles uinuva titega noorteorkestri mõistliku helitugevusega võimendamata kontserti kuulata ning keegi ei sikutanud samal ajal käisest ega nõudnud kuhugi hoopis mujale minemist.

Kella poole viieks oli tite uni möödas, jätsime helgeid tantsuklubi mälestusi elustava noorteorkestri kontserdi sinnapaika ja kärutasime tagasi pealava juurde. Seal pidi kella viiest alustama Henry Laks ja Seitsmes Meel, kelle kontserdile jõudmine oli juba eelnevalt meie pere sellekordse folgi peaeesmärgiks võetud.

Peaeesmärk sai edukalt täidetud, pereisa sai rahus lava lähedal võimsa heliga kontserti nautida ning pereema teel kohatud sõbrannaga koos lavast mõistlikumas kuuldekauguses asuva mängulaeva peal tittesid jalutada ja folgimuljetada.

Peale kontserti võtsime uuesti ette meremuuseumi tagusele rannaribale jõudmise. Kuna seekord ühines meiega sõbranna pere oma tite ja koolieelikuga, siis saime endaga kaasa ka oma pere noorema varateismelise, kellega omakorda ühines teise sõbranna vahva koolieelik.

Meeldiva üllatusena ei olnud seekord muuseumi taga tavapärast merelava ning seega oli rannas rahvast vähe, ruumi palju ja kontserdipileti pärast ei pidanud muretsema. Kokkuvõttes oli üks mõnus rannaskäik - tited jalutasid tekil ja teki ümber, uurisid muru ja vaatlesid kohalikku koera, noored ronisid suurel kivil ja mängisid liivas, pealavalt kostus üle lahesopi mõnusat saamimuusikat, kellelgi polnud igav ja kõigil oli tore.

Meiega liitunud sõbranna pere koolieeliku suureks folgieesmärgiks osutus olema kell pool kümme metsalaval alustav võõrakeelse nimega kuid täitsa eesti keeles laulev Curly Strings. Seega korjasime kella poole üheksa ajal oma rannalaagri kokku ja seadsime ühiselt sammud metsalava poole.

Kontserdi alguse ajaks oli loojuv päike taevaserva mõnusalt punaseks värvinud ning titt sõitvas kärus uuesti uinunud. Loobusime heaga lärmakasse lavatsooni trügimisest ning nautisime selle asemel keerdus keelte helide saatel sumeda suveõhtu kauneid vaateid.

Vaated nauditud, leidsime pimeneva Käsmu pealt üles ka oma senini sõbraga iseseisvalt folkinud vanema varateismelise ning asusime naeratava täiskuu saatel koduteele. Keskööks kodus ja üks folgilinnuke jälle kirjas. Ja kui järgmisel aastal peaks pähe kippuma mõte mõni folk vahele jätta, küll siis lapsed hoolitsevad, et ikka korralikult folgitud saaks.

Järgmistes jutuosades kirjutan, mida vahepeal töö ja töötuse teemadel juhtus ning mis edasi sai.

Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks!
Matteuse 5:41  

 

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

 

Sarnased artiklid