Nädal pärast küünlapäeva – aega, mil vanarahvatarkuse järgi murdub talve selgroog – hakkas hoopis külmenema. Ja lõppu pole nagu nähagi. Sünoptikuil tuleb rahvast aina lohutada: küll läheb soojemaks, küll saabub kevad, ega ta tulemata jää!

Kõige suuremat rõõmu tõi käre külm muidugi soojatootjaile, seevastu nn hinnatundlikud inimesed ootavad hirmuga küttearveid. Kui vanasti pakasega praksusid vaid aiateibad, siis nüüd kuuleme uudiseid rabedaist raudteerööbastest, külmuvatest radiaatoritest, tõrkuvatest bussidest või liigköetud ahjudest. Isegi pangaautomaadid tardusid. Elektrisüsteemid ütlevad ülekoormuse tõttu üles, kuna soojapuhurid tarbivad kõvasti voolu. Ja lapsevanemad ei tea, kas saata võsukesi kooli või mitte, sest kuidagi ei saa sotti tuule ja tavalise külma seosest.

Külm ajab küsima

Kust tuli see külmalaine? Vastus: Arktikast. Parafraseerides üht legendaarset tõdemust – põhja poolt pole (talvel) meil midagi head oodata. Sakslased panid praegu meie kohal laiutavale kõrgrõhkkonnale nimeks Heike (just äsja lahkus meie kohalt Gabriela, kelle vaderiks oli nime eest 290 eurot maksnud Schilderi-nimeline firma). Meeldetuletuseks: sel aastal on tsüklonid meeste nimedega, antitsüklonid aga naisenimedega.

Tõeliseks ohtlikuks külmalaineks on praegust aega vast vara nimetada, sest 30kraadist temperatuuri on mõõdetud vaid kahel hommikul. Teatmiku „Eesti kliima riskid“ (EMHI, 2008) järgi loetakse inimese tervisele eriti ohtlikuks seda, kui ööpäeva miinimumtemperatuuri püsib viis või enam ööpäeva temperatuuril -30 kraadi (Celsiuse järgi) ja alla selle.

Alates 1961. aastast on Eestis õhutemperatuur langenud -30 kraadini ja sellest allapoole 25 aastal. Aastatel 1963–1970 ja 1976–1980 mõõdeti selliseid pakaseid igal aastal. Karmim külmalaine oli 1978. aasta lõpupäevil (Narvas 42,6, Kuusikul 40,6 ja Valgas 40,5 miinuskraadi). Viimase veerandsajandi jooksul on aga sedavõrd külma ilma ette tulnud harvemini. Alates 2000/2001 talvest on viiel korral temperatuur langenud alla -30 pügala. Ja huvitav on see, et külmad aastad käivad paarikaupa (aastail 2008 ja 2009 me ei näinudki korralikku pakast). Nii et lootust on, et järgmine talv tuleb vast soojem.

Külmalaineist veel. EMHI teatmiku andmeil oli aastail 1961–2007 Eestis seitse sellist perioodi, kus õhukülm püsis mitu päeva jutti allpool 30 miinuskraadi. Pikim neist oli 1987. aasta jaanuaris, tervelt 8 päeva Tartu- ja Jõgevamaal.

Mis on Eesti absoluutne talvine miinimumtemperatuur? Detsembri külmarekord püstitati Narvas 1978. aasta eelviimasel päeval, miinus 42,6 kraadi. Jaanuari rekordiks on muidugi -43,5 kraadi, mõõdetud Jõgeval tõnisepäeval, 17. jaanuaril 1940. aastal. Veebruari rekordini (-39) jääb (õnneks) samuti tükk maad. See saadi 1. veebruaril samas paigas 1956. aastal. Muide, ka mullune kõige madalam kraadiklaasi näit (-32,4) registreeriti Jõgeval.

Sellest näitajast tuleks lähtuda ka laste kooli saatmisel, riietumisel jne. (EMHI koduleheküljelt saab ilmanäitude kaardilt näha nii õhutemperatuuri, tuulenäitajaid kui ka arvutatud tuulekülma kangust). Näiteks 18. veebruari varahommikul mõõdeti Jõgeval õhus -31,8 kraadi C. Kuna puhus nõrk (õnneks!) tuul 0,8 m/s, siis sealsete elanike näod pidid taluma 35-kraadist tuulekülma.

Miks EMHI ei avalikusta mõnede ilmajaamade temperatuurirekordeid? Jutt on nn hüdromeetriajaamade (postide) näitudest. Tõepoolest on seal (näiteks Kaansool) mõõdetud vahel märksa madalamaid temperatuure kui „päris“ ilmajaamades. Asi on selles, et nood jaamad asuvad madalais jõeorgudes, sestap on talvel seal ka jahedam. Neid näitusid kasutavad hüdroloogidele oma arvutuste tegemisel.

Kas virmalistel on seost praeguse külmalainega? Vaevalt, et Päike teadis paar päeva tagasi, et Skandinaavia kohal on suur kõrgrõhuala. Pakasega me näeme virmalisi paremini, sest taevas on sel ajal enamasti pilvitu.

Muide, Tartu–Tõravere ilmajaamas asuv Soome ilmateenistuse magnetomeeter on registreerinud sageli virmalisi, millest meil pole aimugi, sest pilved on ees.