Eestis käib uue Energiamajanduse Arengukava (ENMAK) koostamine, et ajakohastada Euroopa Liidu ja Eesti energia- ja kliimapoliitika eesmärkidest lähtuvalt ülemineku võimalusi kliimaneutraalsele energia tootmisele ja tagada Eestis energiajulgeolekut ja varustuskindlust. Hoogsa taastuvenergia arendamisega tekib aga palju küsimusi ja muresid, millega tuuleenergia arendajad kokku puutuvad, kuid millest iga inimene võiks hirmude ennetamiseks end kurssi viia.

Kui seni on taastuvenergia lahendused aasta-aastalt oma osakaalu Eesti energiatootmises kasvatanud, siis lähiaastatel kasvab hüppeliselt eriti tuuleenergia roll Eesti energiamajanduses. 

ENMAK-ile tuginedes on 2030. aastaks on planeeritud Eestis kasvatada tuuleenergia osakaalu koguenergeetikast 16%ni ning aastaks 2035. ehk 10 aasta perspektiivis juba 25%-le. Arvestades, et tuuleparkide planeerimisele kulub kuni kolm aastat ning ehitusprotsess kuni  käivitamiseni võib samuti võtta aasta kuni kaks aastat, siis on eesmärkide saavutamiseks tarvilik täna juba alustada tuuleparkide selge ettevalmistusega Eesti eri piirkondades.

Skandinaavia tuuleenergia arendaja Vindr Baltic viis selle aasta sügisel koostöös Norstatiga läbi üle-eestilise taastuvenergia teadlikkuse uuringu (pressiteates puudub viide uuringule) , millest ilmnes, et kuigi valdav osa elanikkonnast (64%) toetab taastuvenergia  arendamist ja seejuures enam kui pooled (54%)  elanikest pooldavad tuuleparkide lisandumist Eestisse. Uuringus osalenud leidsid, et võimsuste arendamine on tarvilik muuhulgas energiajulgeoleku (48%)  tugevdamiseks, kuid samal ajal põhjustavad tuuleparkide arendamised ka enamikes Eesti piirkondades mitmeid muresid ja küsitavusi.

Enam kui pooles vastajatest (54%) on mures tuuleparkide mõju osas loodusele (sh lindudele) ja muretsevad võimaliku mürataseme osas piirkonnas (41%).

Eesti 11 vallas võimalikke tuuleparkide arendusi planeeriv Vindr Balticu äri- ja kogukonnasuhete juht Klaire Kuusk toob nii uuringule tuginedes kui ka kohalike omavalitsuste senist kogukonna tagasisidet arvestades esile kuus enimlevinud muret, mis tuuleparkide arendamisega on viimastel kuudel esile kerkinud.

Mure nr 1: Tuulepargid avaldavad negatiivset mõju looduskeskkonnale ja loomadele.

Tegelikkus: Tuuleenergia on üks keskkonnasõbralikumaid energiatootmise viise, kuna see ei tekita õhusaastet, kasvuhoonegaase ega ka aherainet ja radioaktiivseid jäätmeid. Tuuleenergia on ammendamatu ning energia tootmiseks ei ole vaja vett ega muid loodusressursse, mistõttu koormab see keskkonda vähem kui näiteks põlevkivi

Enne tuulepargi rajamist viiakse igas piirkonnas läbi põhjalik keskkonnamõjude analüüs, mille käigus tuvastatakse kõik võimalikud mõjud ümberkaudsele keskkonnale. Tuulikute planeerimisel võetakse kõiki uuringu tulemusi arvesse, sh ka näiteks lindude ja loomade pesitsuspaiku, rändekoridore jms. Vajadusel kohandatakse planeeringut või reguleeritakse ka tuulikute tööaega.

Mure nr 2: tuulikud tarbivad seistes rohkem elektrit kui nad ise toodavad.

Tegelikkus: Tuulikud tarbivad ise väga vähesel määral elektrit. Suvekuudel on omakulu väiksem kui talvekuudel, mil külmakraadide ajal kulub pisut enam energiat, et vältida tuuliku jäätumist. Ometigi on tuuliku energiatarbimine tavaliselt marginaalne – keskmiselt 1-10 kW, sõltuvalt tuuliku suurusest ja ilmaoludest. Võrdluseks on hea võtta näiteks kodune küpsetusahi, mis tarbib tunnis ca 4 KW.
Samal ajal on ühe tuuliku tootmisvõimsus keskmiselt 73 MW/h päevas, mis katab ligikaudu 13 500 majapidamise keskmise ööpäevase energiavajaduse.

Mure nr 3: Tuulikud on mürarikkad

Tegelikkus:  Kaasaegsete tuulikute müra on tagasihoidlik ja sageli võrreldav looduse taustamüraga, näiteks tuulesahinaga. Tuulikute labade liikumisel võib tekkida vaevukuuldav sahin, kuid isegi võimsaimate tuulikute müra ei ületa lubatud norme kaugemal kui umbes 700 meetrit. Eestis paiknevad tuulepargid enamasti vähemalt 1000 meetri kaugusel eluhoonetest, mistõttu planeeritakse tuuleparke arvestades müranorme. Nii tagatakse, et koduõuel ei ületaks tuuleparki müratase 40 db, mida saab võrrelda töötava külmkapi heliga..

Tuuleparkide planeerimisel modelleeritakse mürakaart, mis arvestab kõige rangemaid tingimusi: maksimaalne töörežiim, võrdselt kõigis suundades leviv müra ning avatud maastik. Tegelikkuses on müratase madalam, kuna maastik, puud ja hooned summutavad helisid tõhusalt. Lisaks sulandub tuulikute heli sageli ümbritsevasse taustamürasse, näiteks autoliikluse või looduse helidega.

Täiendavalt on Eestis üleriiklikult arendamisel ka infraheli regulatsioonid, mis eeldatavasti saavad valmis järgmisel aastal. Arvestades kaasaegseid tehnoloogiaid ning tuuleparkide arendamise eel tehtavaid uuringuid, ei ole müra kaasaegsete tuuleparkide juures probleemiks – seda kinnitab asjaolu, et väga paljud Euroopa suured tuulepargid asuvad asulate vahetus läheduses.

Mure nr 4: Tuuliku laba varjutab päikesevalgust.

Lahendus, mida saab tuulepargi planeerimisel arvestada: Tuuleparkide planeerimisel arvestatakse päikese liikumisega ning ka ümbruskonnas asuvate elamuhoonetega, et vältida või minimeerida tuuliku võimaliku varju katvust. Varjuvilkumine võib olla tajutav 500-1000 meetri raadiuses sõltuvalt tuuliku suurusest ja asukohast. Enamikes Eesti maakondades on kehtestatud aga norm, et tuulepark peab asuma ca 1000 meetri kaugusel elamuhoonetest. Kui planeerimisetapis on ilmnenud võimalik varjuvilkumise mure, siis projekteeritakse tuulikud nii, et need ei asuks elumajade varjuvilkumise alas.
Kui siiski tuulepark on valmis ja varjutustunde on nõuetekohaselt rohkem, siis tuulik seisatakse. Kuna seisev tuulik pole aga ühegi arendaja huvides, siis on müra- ja varjumudeldused kriitilise tähtsusega ning põhjalikud, et juba eos vältida kahju kõigile – nii ümbruskonnas elavatele inimestele, kui ka tuulepargi omanikule.

Mure nr 5 : Tuuleparkide arendamisega tegeletakse hoogsalt, aga kes tagab nende amortiseerumisel uuendamise või likvideerimise?

Lahendus: Tuulikute eluiga on ligikaudu 35 aastat. Tuulikute kasutusaja lõppedes on tuulepargi omanik  kohustatud läbi viima tuulepargi demonteerimise või uuendamise, vastavalt kehtestatud planeeringule. Tuuleturbiinid on väärtuslik ressursiallikas, mida saab ringmajanduses uuesti kasutada.  Kuni 95% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse. Suur osa materjalidest koosneb betoonist, terasest ja malmist, mida on lihtne ja mõistlik taaskasutada.   

Mure nr 6: Kohaliku elukvaliteedi arvelt rikastub keegi teine.

Lahendus: Tuuleparkide rajamisega kaasneb ka otsene kasu tuulepargi läheduses elavatele inimestele. Vastavalt keskkonnatasude seadusele saab vald kasutada iga-aastaselt 0.7 – 1% tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. Sellest kuni pool jagatakse tuulikutest kuni 3 km raadiuses elavate inimeste vahel. Ülejäänud raha saab vald läbi eelarve suunata kogukonnale vajalikesse tegevustesse ja projektidesse. Tasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast.  

Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 €/MWh ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastane tasu suurus ligikaudu 168 000 eurot. See tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja majapidamiste vahel.

Lisaks loob tuuleparkide rajamine lisavõimalusi kohalikule ettevõtluskeskkonnale. 

Tuuleparkide rajamisega ehitatakse välja sõiduteed ning vajalikud kommunikatsioonid -näiteks teed ja kiire internetiühendus jms. Lisaks on maa peal toodetav tuuleenergia odavaim energiaallikas ning tootmisvõimekuse valda ehitamine tagab ligipääsu energiale, toetab elektrihindade alandamist ning aitab tõsta Eesti riigi energiajulgeolekut.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta