Tolleks ajaks kui Balti jääpaisjärv 10 222 aastat tagasi pahinal allavoolu läks, olid tänase Haanimaa kõrgemad tipud juba neli aastatuhandet jääpudru seest ninapidi välja vaadanud. Nõnda võib haanirahvas vähimagi kahtluseta öelda, et Haanimaast on saanud alguse kogu Eestimaa.

Liigselt ilustamata toda kauget jää- ja veemöllu peame täna tunnistama, et põlistest rahvastest ja iidsetest tarkustest ei ole praeguseks palju järele jäänud. Seepärast saab Haanimaa üheks väärtuseks kindlasti pidada asjaolu, et läbi ajaloo kauge ääremaa staatust nautides säilis siinne loodus koos siinse inimese elulaadi ja tõekspidamistega üsna puutumatul kujul.

Aegade jooksul on looduse ja inimeste elukorralduse muutumine toimunud Haanimaal loomulikumal moel ja väiksemate väliste mõjudega kui paljudes teistes paikades Võrumaal või kogu praeguse Eestimaa territooriumil. Sellest ka haani keele ürgsem kõla võru keelega võrreldes, sellest ka põliste haanlaste karusem olek ja tahumatum suhtumine moodsa elu röögatustesse.

Päike paistab kõigile

Haanimaal on elatud teadmises: päev (‘päiv’ ehk päike) loob korra, kuu annab mõtte. Tuli on elu alus ja vesi elu allikas. Maa ja mets on alati toitu ja varju pakkunud – neist kõigist tuleb esimeses järjekorras lugu pidada. Päike paistab kõigile ühtemoodi ning õnn hoiab sind, kui ise õnne hoiad.

Pole vahet, millise daatumi on keegi valinud oma ajaarvamise alguseks või millise usuga sammub läbi elu. Head läbisaamist loodusega tervikuna, ka selle nähtavate ja nähtamatute olenditega, peetakse siinmail jätkuvalt oluliseks, sest meil igaühel on täita selles tervikus oma ülesanne.

Kuidas sai aga Haanimaa nime, oskavad teadjamadki vaid oletada. Üks versioone kõlab järgmiselt. Neil kaugetel aegadel, kui rändrahvad oma retkedel uusi põhjapoolseid alasid tundma õppisid, pakkus siinne tundrataimestikuga kõrgustik neile rohkelt ande ja alati põhjuse peatumiseks.

Praegu Iskna oja nime kandvat veeteed pidi mäkke ronides tuli inimene siia ikka ja jälle püüdma hanesid, kes kõrgustikul rikkaliku kaldataimestikuga veesilmade ümber parvedena peatusid. Nõnda kõlas inimese suus sagedasti hüüd “Lämi hanile” ja ajapikku jäi hanede küttimise paigale Hani, hiljem Haani nimi külge. Mis puutub aga Iskna ojasse, siis näiteks Kütioru vanemad inimesed kutsuvad seda siiani Haani ojaks ning ütlevad, et org algas kunagi Hanijärvest. Oli see nimelugu nüüd täpselt nii või kuidagi teisiti, polegi tähtis, sest Haanimaa kannab oma nime auga edasi.

Ei kõla vist liigse suurustamisena, kui öelda, et haanimiis teab oma väge – teab Haanimaa väge. Seepärast on ka põlise Haanimaa väärtusi kandvad mehed loonud vabatahtliku ühenduse Haanimiihhi nõvvokoda, et kaasa aidata rikka pärandkultuuri ja sügavalt juurdunud traditsioonidega Haanimaa uuele ärkamisele. Nõvvokoda kogub ja jagab kogemusi, et elus hoida ja edendada omatarbelist majapidamist, haani keelt ja kombeid, käsitööd ning traditsioonilist elulaadi.

Haanimiihhi nõvvokoda panustab loodushoiule ja pühade paikade hoidmisele ning taastamisele, samuti noorte kaasamisele läbi erinevate tegevuste. Nõvvokoda on sisse kõndinud ka Haanimaad tutvustava matkaraja Imärada, mida mööda võib iga huviline koos haanikeelse saatjaga paikkonna loodust ja pärimusi avastama minna.

Koostöö naabrite ja mõttekaaslastega on samuti tähtis. Läbirääkimised hommikupoolsete naabrite setodega tipnesid 2005. aasta juulis, mil Haanimiihhi nõvvokua ja Seto Kuningriigi kroonikogo delegatsioonid sõlmisid kahe muistse naabri Setomaa ja Haanimaa vastastikuse tunnustamise pakti. Nõvvokoda on alustanud lähemate suhete sisseseadmist ka liivlastega ning on avatud koostööks kõigi teiste rahvastega, kes väärtustavad oma juuri, keelt ja kultuuri.

Legend Haanimaast

Haanimiihhi nõvvokua eestvõttel sündis koostöös kunstnik Epp Margnaga unikaalne teos “Legend Haanimaast ja Ilmasambast”, mis esitleb läbi haanlase silmade maarahvale olemuslikult tähtsat “selle ilma” tekkimise lugu. Võimsatele saareplankudele maalitud legend räägib inimese algsetest ja kõige põhilisematest väärtustest, heast läbisaamisest looduse ja kõige looduga.

Kõigi nõvvokua tegemiste taga seisab haanlaste tunnetus, et ühe väikese, ent vaimult suure põlisrahva ja -kultuuri jätkuvus üha kaubastuvas ja üleilmastuvas maailmas kannab laiemat tähendust. Selles sõnumis peitub algne teadmine, mis muutub järjest olulisemaks igale inimesele igas ilmakaares.

Leidub erinevaid arvamusi, kui suure ala hõlmas põlise Haanimaa kultuuripiirkond. 16. sajandist pärit vakusepõhise jaotuse järgi jääb ajaloolise Haanimaa piiresse ka tükike tänast Rõuge ja Vastseliina valda. Üks on aga päris selge. Igati asjakohaselt kõlab ütelus – kui Haanimaale ei ole sattunud, pole põlist Võrumaad ega Eestimaa sünnipaika näinud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta