Erkki Peetsalu loovagentuurist Maailm rääkis isiklikust visioonist seoses valglinnastumisega.


“Teeb ikka kadedaks küll, kui mõni mees saab kesk lumiseid künkaid ise oma tahtmist mööda tegutseda,” ütles Tallinna tuttav, kui taipas, et vastan töisele e-kirjale kodukontorist Eestimaa teises otsas, mitte pealinna büroohoonest nagu varem. “Kopp ees, linnamees?” mõtlesin, kuid ei küsinud.

Seejärel sattusin lugema uudist Tartu Ülikooli inimgeograafia õppetooli värskest uuringust, mis toob teravalt välja valglinnastumise probleemid. Tallinna ja selle lähiümbrusse on kolinud oluline osa Eesti keskklassist, aga oodatud elukvaliteedi tõus ja parem elukeskkond on jäänud tulemata. Üllatus-üllatus: kümned tuhanded elus edasijõudnud inimesed polegi eluga rahul! Kuidas nii?

Korraga mõistsin, et Eesti riigis ei ole ühtegi institutsiooni, kes julgeks või tahaks kõva häälega küsida – kas kopp ees, linnamees? Sama valju häälega nagu Jüri Mõis, kes on jutlustanud kõigi eestlaste maalt linna kolimise vajadust. Pole kedagi, kes pakuks masenduses linlasele uue julgustava mõttesuuna: koli linnalähendase tühermaa asemel päris maale, saad hakkama küll – tööd jagub, lapsest kasvab tervem inimene ja ise oled ka õnnelik.

Linlase murekoorem

Rasvasema piruka jahil pealinna rännanud rahvas otsis odava laenubuumi õhutusel õnne linnalähedaselt kõnnumaalt. Murulapiga eramaja, ridaelamuboks või kipsplaaditud tuba uues kortermajas sai võimalikuks tuhandetele peredele. Ehkki palk lubas korraliku laenu kaela võtta, jäi rõõm rohelusse pääsemisest üürikeseks. Kus ei laula linnud, sest põllule kerkinud majade vahel pole puid. Kus ei naera lapsed, sest kooli sõitmiseks pole bussi või teed. Koju ja tööle jõudmine nõuab emalt-isalt aega ja pingutust, kuid uuest kodust loodetud privaatsuse varjutab köögiaknast sisse passiv naaber.

Kuhu jäi tõmbekeskustesse tõmmatud inimestele lubatud elukvaliteet? Valglinnastumise valguses näeme moodsa linnamehe muresid: kallinev laen, laguneva ehitise remondikulu, halb infrastruktuur, lasteaiakohtade nappus, puudulik ühistransport, lagunev ja ülekoormatud teedevõrk ja autostumisest tulenevad ummikud, aja defitsiit. Võib-olla ka nõme töö, tappev koormus, tüütu ülemus ja elumuredest pungil pingelised peresuhted.

Tõukekeskuste sünd

Parema elu otsingul ei osata enam muud kui minna terapeudi jutule. Kes ja kuidas võiks aga neid linlase muresid tegelikult leevendada? Proosaline vastus: ei poliitikud ega sotsiaalteadlased, vaid elu ise. Suured linnad ehk maagilised tõmbekeskused on paljude inimeste jaoks muutumas tõukekeskusteks – ühe jaoks edasi, teise jaoks tagasi looduslähedase ja loomulikuma elukeskkonna poole.

Suurte tõmbekeskuste jõuline laienemine annab neile ühtlasi järjest tugevama tõukejõu. Minu tutvusringkonnas on palju neid, kes juba pühkinud linnatolmu jalgadelt või teevad selleks ettevalmistusi. Mõned on korraks peatunud ka linnatagusel tühermaal ning leidnud sealt vastuse, kus ja kuidas oma eluga edasi minna.

Meie pere sai ka pealinnalt tõukeimpulsi, et proovida ‘päris maal’ seda ‘päris elu’. Nõnda elame neljandat aastat Võrumaal, sellest kolm aastat olen harrastanud kodukontorist kaugtöö võimalusi. Isiklik kogemus ütleb, et tööd saab edukalt korraldada “kaugjuhtimisel”, kui elementaarne infrastruktuur kaugtöö vajadustele järgi jõuab ja enesedistsipliin alt ei vea.

Mõtlemise muutus õhus

Viidatud uuringu põhjal tundub, et olulisel osal ühiskonnast on peagi aeg küps mõtlemise muutuseks. Kosmeetilised mõttenihked ja moekad teraapiad valglinnastumise probleemide vastu ei aita, sest uuslinlaste murede näol on tegemist fundamentaalsemate küsimustega. Lahendused algavad enda ja elu põhiväärtuste sõnastamisest. Samuti teadmisest, et tänases maailmas on võimalik ühitada nii meelepärane eriala kui elukoht ja elada hästi nii linnas kui maal.

Kõik ei suuda ega taha olla iseendale ja teistele tööandjaks. Kuid teadvustades laiemalt paindlikke töövorme ja kaugtöö võimalusi saaks elu maapiirkondades oluliselt hoogustada. Inimesed jäävad kodukanti, see tähendab maksuraha omavalitsustele ja tarbijaid kohalikele ettevõtetele, madalamaid elamise kulusid ja looduslähedasemat ning täisväärtuslikumat elu. Ühtlasi tasakaalustaks see linna ja maa vahekorda, tõstaks regionaalset arengukiirust ning vähendaks lõhet nn esimese ja teise Eesti vahel, seega tervendaks kogu ühiskonda.

Kas traditsioonilisel põllumajandusel tugineva maaeluga harjunud poliitikud tajuvad, et riigi elujõulisuse üks võtmeid peitub uue, tervikliku ja mitmekülgse maaelu mudeli väljatöötamises ning jõulises toetamises. Laiema vaatega maaelu arendamine ei ole üksi portfelliga põllumajandusministri või kilekotiga regionaalministri ülesanne, vaid peaministri isiklik mure. Sellest sõltub meie riigi, keele ja kultuuri püsimajäämine lähima paarikümne aasta perspektiivis.

Inimeste defitsiit

Linn kasvab ja seal valitseb pidev inimeste defitsiit, kuid maal on see veel valusam. Linnas täidetakse ametikoht tugeva spetsialisti puudumisel nõrgemaga, maal pole inimest lihtsalt võtta. Tüüpiliste linnaerialadega inimeste maalekolimise soodustamine elavdab kogu maaelu, puhub külale elu sisse, täidab maakoolid, innustab uutmoodi väiketalupidamist, lööb taluturu õitsema, tõstab ausse ka traditsioonilised ametid. Pealekauba läheb ka paadunud linlaste elu paremaks, sest linnaruum vabaneb ülekoormavast inimmassist ja muutub elutervemaks.

Erialasid ja valdkondi, kus võiks juba täna kaugtööd edukamalt juurutada, on palju: IT, koolitus, meedia, tõlgid, kunstnikud, muud loomevaldkonnad, ürituste korraldajad, erinevate veebipõhiste teenuste osutajad, samuti toidutootmine, energiamajandus jne. Ilmselt pole paljudeni kaugtöö edendamise algatused veel jõudnud, sest avalikkuses räägitakse sellest väga vähe ja nähtavaid tugisüsteeme pole välja arendatud.

Mida riik saaks otse või omavalitsuste kaudu teha? Soodustada võrdseid võimalusi tööturul ja vähendada kaugtööga seotud kulusid, näiteks arendada välja kodutöötajate võrgustiku, luua spetsiifiliste kaugtöö erialade tellimustööde regionaalsed keskused või veebikeskkonnad, aidata kaugtöö tegijatel saada kiire internetiühendus ning kompenseerida neile interneti püsiühenduse maksumust jms.

Eesti asub Tallinnas

Enamik linlasi on märganud – kasvõi puhkuse ajal – et distantsilt vaadates omandab linn ja sealne sebimine hoopis teise, marginaalsema tähenduse. Ehkki pealinnast tundub, et Eesti asub Tallinnas. Ilmselt seetõttu on ka paljud maale maandunud linlased kujunenud omalaadseks nõuandjaks linnameestele, kes tulevad ikka küsima, et kuidas see ‘päris elu’ ka sujub ning mida ‘päriselanikud’ suure ilma asjadest arvavad.

Nii et tüdinud linnamees, sõbralik soovitus – ela päris kesklinnas või päris maal, aga mitte linnatagusel tühermaal. Ole parem väärt külamees ja valla nõutuim tõlk, IT-mees või pottsepp kui suure linna kolmesajas bussijuht. See ei ole madalalt mõeldud, kui saad sellise valiku järel öelda: olen õnnelikum, parem inimene.

Ehk ei pea me siis kümne aasta pärast, kui tähistame oma riigi 100. sünnipäeva, esitama küsimust, kas Eesti asub Tallinnas või Tallinn Eestis. Teame, mis arvamus praegu domineerib, kuid kümnendi pärast võiksime saada tagasi sajandeid kestnud tasakaalu – Tallinn asub Eestis. Ja riigil läheb hästi, sest inimesed igas maanurgas on õnnelikud.

Sarnased artiklid