Oma unistuste riigist räägib Erkki Peetsalu Loovagentuurist Maailm.

Hommikul ärgates teen köögis pliidi alla tule ja panen pudru hakkama. Vaatan aknast välja ning mõtlen, mis maailmas toimub. Päike tõuseb läbi uduvine, järv aurab, heinamaal võtavad lambad juba einet.

Hea on ärgata ja tänaseid tegemisi reastada. Külauudiste portaal vajab toimetamist, värsked postitused ülevaatamist ja eilsed talgupildid töötlemist. Veel oli midagi. Ah jaa, täna pidin ka Maailma Majandusfoorumi veebikeskkonnas andma põhjalikuma ülevaate meie pilootprojekti, uue ühiskonnamudeli juurutamise ehk Konnahüppe käigust. Olen oma Infotalu stuudiosse kutsunud sellest rääkima ka mõned naabrid, kes projektis osalevad.

Näe, mudilased ka juba jalul, söövad paar suutäit, siis istuvad ratta selga ja väntavad kooli. Koolitalu asub kõrvalkülas, talvel paraja suusasõidu kaugusel. Koolivormi nad ei kanna ja õpsidele rahu ka ei anna… Ma ei tea, kust nad selle uudishimu ja pühendumuse võtavad. Praegu lausa lendasid Koolitalu poole, sest eile jäi neil tuulegeneraatori ehitamine pooleli. Leidurist-visionäärist naabrimees veab nende energiaringi. Seda tundi peaks vist füüsikaks nimetama, kuid see sisaldab palju rohkemat. Poiste ja naabrimehe ühine õhin on nii tugev, et järgmisena plaanivad ette võtta ühe priienergia alase seadeldise kokkupaneku. Tead küll Joe Cell’i. Energiatalu vana on ise kõva käsi magnetite ja nullpunkti energia alal, aga lastega koos ta neid asju veel ei katseta. Las poisid pisut sirguvad.

Pärast tunde pakub Söögitalu naabrivanaema meie küla lastele lõunat. Meie, täiskasvanud, ootame samuti tema õuel oma lapsi, et ühiselt süüa. Seal samas laseme ka leiba luusse, sest kõik kipuvad Söögitallu veidi pikemaks jääma – nagu ikka, olevat naabrimemmel ka täna üks lahe unenägu rääkida. Veidi teistmoodi silmavaatega vanaema “mäletab” meie planeedi varasemate tsivilisatsioonide tarkusi. Täna pidi ta täpsemalt selgitama, kuidas inimesed lemuurlaste ajal suhtlesid kauge vahemaa tagant, ilma mobiilita. Ja toidud on tal ka eriliselt head – kui suutäie võtad, siis kohe tunned, milline energia kehasse tuleb. Pirukaid küpsetab ta naabrimehe Energiatalus valmis ehitatud päikeseahjus, mida kütab päikeseenergia. Naabritädi vanem poeg mõtles selle ahju välja mullu kevadel. Memm ise kasvatab aga juurikaid ja kõike muud, tunneb mesilasi nimepidi, lepib lehmaga sobivaima lüpsiaja kokku. Eks selle pärast see tema Söögitalu toit meile kõigile nii meeldibki.

Kui künka taga elava Muusikatalu rahvas reede õhtul hääle üles võtab, on isegi kaugema kandi Puidutalu pere kohal. Nad tulid otse läbi metsa, kes mõnusa kõnnakuga, kes kaherattalise iseliikuriga. Eks viimati, kui puutalgutel sai käidud, jäigi õhku lubadus järgmine kord mõned uued mõtted vahetada. Et kuidas seda ühist majandusevärki edasi ajada. Meile siin tundub, et mis seda ikka nii väga ajada, vastastikku teineteist oma eriala ja oskuste pinnalt toetades polegi ju vaja kogu aeg rabeleda. Kõik asjad saavad niigi iseenesest tehtud ja aega jääb ülegi, lihtsalt olemiseks. Aga see uus tunne – olemise talumatu kergus – mõjub mõnele veel rusuvalt. Turismitalu rahvas muudkui ehitab uusi ökomajakesi välismaalastele, kes meie uut elukorraldust kaemas käivad. Meie lihtne ja mugav veebiküla lahendus võimaldab küll iga taluga otse suhelda, nii tuttaval kui võõral Energia-, Kooli- või Söögitalu rahvale midagi öelda, ent eks oma silm on ikka kuningas.

Eelmisel kuul, kui “sõbralik naaberriik” keeras Euroopale nafta- ja gaasikraanid lõplikult kinni, sai meie küla rahvas palju tööd juurde. Meid ennast see välispoliitiline afäär ei puudutanud, sest meil on ju kõik oma. Energiatalu mehed hakkasid aga projekteerima meie küla kogemuse põhjal autonoomseid energiakeskusi paljudele maadele. Söögitalu noorperemees sõitis just Brüsselisse oma päikeseahju patenti oksjonile viima. Jaamatalu rahvas üritab aga oma hüdrojaama ajamit võimekama vastu vahetada, et naaberriigi piiriäärsed külad elektriga ära toita, kuniks neil oma kütusevaba soojus-elektijaam tööle saab. Lubasin õhtul Jaama-rahvale appi minna, seepärast ongi praegu nii kiire, ei jõua siin pikalt kirjutada.

Kõrvalt vaadates on sellest ilmselt raske aru saada, kuidas me jõudsime ühiskonda, kus raha enam ei maksa. Ja kuidas see kõik nii hästi töötab – see uus mudel, erakordselt hästi käivitunud pilootprojekt. Eks see oli lihtsalt õige asi! Ja meie kogukond on nüüd ka palju tugevam. Meil maksavad rohkem oskused, sõnapidamine, usaldus. Mina teen ühte tööd, naaber teist, kui vaja, aitame teineteist. Hea inimene on kullahinnaga. Rahast tähtsamaks peame häid suhteid ja töökäsi, seepärast kaotas ka traditsiooniline raha tähenduse. Vajadusel saame üksteisele muidugi maksta, aga meil kehtib rahaühikuna Tänutäht. Iga hea teo eest saab selle tegija oma kontole Tänutähti, nii palju kui teene saaja otsustab üle kanda. Poetalus saab Tänutähtede eest ka osta kõiksugu kaupa, aga ega midagi nagu ei ihaldagi, kõik vajalik on niigi olemas ja ebavajalikku pole justkui mõtet koguda…

Nõnda elab minu küla, minu maakond, minu riik väljaspool traditsioonilist raharinglust. Minu riigi inimene on õnnelik. Kasvatab ise oma toidupoolise, läheb külla oma moosipurgi või õunakorviga, küpsetab leiba, koob vaipa, lööb laastu, tõrvab katust. Elab päris elu. Tehnoloogia toetab ja teenindab minu riigi kodaniku elu, aga ei sunni teda väevõimuga tehnokraatlikuks. Me ise langetame küla igapäevast elu puudutavaid otsuseid, lapime teid ja parandame katuseid. Samamoodi otsustame oluliste asjade üle kogu riigis, mõistlikkuse printsiibil. Mõttetuid asju lihtsalt ei tee, sest see oleks ju iseenda vastu astumine.

Läbi udu mäletan, et kunagi algatati Eestis Tiigrihüppe projekt, mis tõi arvuti igasse kooli. Siis loodi vist Vaata Maailma sihtasutus, mis hakkas inimesi tehnoloogia alal harima ja tegi midagi vist veel. Meie saime aga ühel hetkel aru, et head mõtted algavad igast inimesest ja hea elu tema köögist, sest elu ja armastus käib kõhu kaudu. Saime aru, et iga kogukond on nii tugev, kui tugev on küla. Et enamik inimesi soovib linnatagustelt tühermaadelt ja pappküladest tagasi maale kolida, kust nad pimedas rahahimus olid välja rännanud. Saime aru, et uus elu algab päris-küladest, kus iga inimene ja majapidamine annab panuse kogukonnale omal moel. Kes toodab energiat, kes kasvatab juurikaid, kes õpetab lapsi. Saime aru, et ühisest tegevusest tuleneb sünergia ning sõltumatus suurtest süsteemidest annab meile elujõu. Esmalt inimesele ja tema külale, siis paikkonnale, lõpuks kogu riigile.

Nõnda asutasimegi sihtasutuse Vaata Kööki, mis aitas igal külal, igal majapidamisel, igal inimesel tõusta moraalselt, sotsiaaselt, vaimselt ja tehnoloogiliselt uuele tasemele. Aitasime inimestel heita pilgu oma hingekööki. Me nimetame seda aega ühiskonnas Konnahüppeks ehk kogukonnahüppe perioodiks, mil inimene sai vabaks mingist varasemast eduralli painest. Kogukonnad said tugevaks, majandus tõusis tuhast täiesti uutel alustel, läbi kogukondliku innovatsiooni, riik muutus sõltumatuks ja tugevaks. Täpselt selliseks, nagu minu riik täna on!

Aga nüüd ma lõpetan, aeg sai otsa. Jätkame millalgi järgmine kord :)