Praegu räägitakse palju majanduskriisist, see otsekui halvab inimeste mõtlemise. Kui kriis, siis kriis – ka mõtlemises! Maal elades tundub, et linnas tunnetatakse majanduskriisi palju teravamalt. Kuigi inimeste põhivajadused on nii ühes kui teises samad, ei lükka ükskski kriis maainimese elu täiesti uppi. Suhe maaga ja tihedam läbikäimine loodusega on “maalasi” päästnud tundest, et kriis võtab võimust.

 

Linlane ja “maalane” elavad siiski erinevates maailmades. Üheks põhjuseks erinevad inforuuumid, mille kaugenemisele annab üha suurema hoo meedia. Ajalehti lugedes ja telerit vaadates tundub, et ümberringi on midagi hullu toimumas. Meediapilt ja tegelik pilt igapäevaelust lähevad lahku ning kisuvad nihkesse väärtushinnangud ja mõtlemise, ka majanduskriisi teemal.

Mõeldes linnaelule, tulevad esmalt pähe märksõnad – laen, liising, elukallidus, tööpuudus, ülepinge, stress, ka ülbus, ebaeetilisus, kasuahnus. Need märksõnad pärinevad meediast, mis just nõnda kajastab elu kriisieelses või -meelses linnas. Siit tekib küsimus, kuidas linlane päriselt elab ja millise hinnaga ta ellu jääb? Ning edasi: kuidas maainimene päriselt elab ja ellu jääb?

Eks inimesi ja elusid ongi erinevaid, nii linnas kui maal. Kuid põhiväärtused tunduvad “maalastel” rohkem paigas olevat, vähemalt on need väiksema välise kaitsekihi all peidus. Tahtmata vastandada linna ja maad, on mul tunne, et maal elavad või sinna tagasi pöördunud inimesed suudavad olla õnnelikumad kui linlased. Tööpäevast väsinud “maalane” astub õhtul pärast kohustuslikku telepurgis istumist õue, käib laudast läbi või vaatab tähti – päriselu tiksub edasi, vaatamata meediast kuulutatud maailmalõpule. Väsinud linlane aga ei panegi enne uinumist telekat kinni. Meedia ja internet – virtuaalsed maailmad – on muude mõnuainete kõrval tema viis päriselu eest põgenemiseks.

Juhtub aga mõni tõeline katsumus ette sattuvat, näiteks korralik lumetorm, halvab see linlase elu täielikult. Kui elekter kaob pikemalt, tekib lausa katastroof. Kortermajas elektri või veeta elada on võimatu – ei saa süüa teha ega hädale minna, moodsad ukselukud ei lase isegi toast välja. Maal ei juhtu lumetormist suurt midagi. Igal majapidamisel on kaev, kust vett võtta ning pliit, kuhu tuli teha, ja keldrist saab oma kartulit. Kes on maale teadlikult jäänud, ei tunne end eluheidikuna ja suudab olla elujaatav, rasketel aegadel isegi rohkem.

Tänane Eesti igatseb suuremat sisemist ja välist tasakaalu. Me kõik vajame aega maharahunemiseks. Viimaste kümnendite võidujooks edu ja raha nimel on viinud meid koos oma riigiga kaugele seesmisest rahust, rahulolust iseendaga. Kui hakkame taas väärtustama päriselu, mitte kunstlikku pseudoelu, avastame uuesti ka enese. Maa annab hingamise ja liikumise ruumi ning taastab võime ise hakkama saada igas olukorras.

Eesti edasisele arengule tundub sobivat hajaasustuse mudeli taaskehtestamine kõige paremini. Oleme nõnda elanud ammusest ajast ning moodsa elu ja ametite sobitamine traditsioonilise elulaadiga ei oleks arengus tagasi-, vaid edasiminek. Hetkest, mil paljud inimesed hakkasid maalt linnadesse kolima, lagunes meie algne olemuslik elumudel. Sajandi jagu on maaelu “optimeeritud”, suletud koole ja poode, pandud bussid seisma ja postimajad kinni. Linlasel pole samas kuhugi panna oma eakaid lähendasi, sest individualistlik ühiskond on eri põlvkonnad kooselust võõrutanud. Need kõik on elu igapäevased küsimused, mis võiks kaduda, kui inimesed tagasi maale koliksid.

Mitme põlvkonna kooselu ja üksteise toetamine annaks tänagi võimaluse vanavanemate tarkusi lastelastele igapäevaselt edasi anda, jättes vanematele suurema vabaduse eneseteostuseks nende kõige aktiivsemal eluperioodil. Siiski, väikeste kogukondade toimimine maal täna jätkub, paiguti üha tugevamini. Paljud linnainimesed on mõistnud, et elada ning tööd teha saab rahulikult, koduse kaugtöö vormis või väikestes “töökeskustes”. Selleks ei pea elama suures linnas, et elada hästi. Pigem isegi vastupidi. Aga selle teostumiseks on vaja mõtlemise muutust.

Kui ühes hästi toimivas külas elavad avatud silmaringi ja suure südamega inimesed, lahustub enamik maaelu praeguseid probleeme. Mõelgem, kui paljusid tänaseid “linnaameteid” saab rahumeeli pidada maaekeskkonnas, ja kui paljusid elulisi asju saab lahendada ühiselt, olgu selleks igapäevane transport või külateed, toidutootmine, laste koolitamine vm. Ei teki küsimustki, kas inimesed jäävad maal ellu. Lisaks iseenda vajadustele hakkame siis märkama teiste soove, toetama teineteist, elama täisväärtulikumat ja rahulikumat elu.

Tähtis on ka linna ja maaelu suurem sidusus. Üheks näiteks on mõte kogukonnatalust. Kui talunik kasvatab porgandeid ja kaalikaid ühele maa- või linnakogukonnale või inimestele, keda ta isklikult tunneb, tegutsebki ta selle kogukonna taluna. Talunikul ei ole müüdavaid juurikaid vaja pakendada või kaubamärgistada, sest ostja teab, et juurviljad on kasvatatud just temale, ökoloogiliselt puhtalt ja pühendumusega. Sööja tunneb taluniku pühendumust toidu maitses, hinnas ja enda enesetundes. Talunik omakorda teab, et tema tööd ja eluviisi väärtustatakse ning tema saadused jõuavad tänuliku tarbijani.

Kogukonnatalu aitab edendada kohalikku majandust, sest lokaalne ja regionaalne tegevusraadius muutuvad globaalse majandus- ja kütusekriisi valguses aina tähtsamaks. Kui müük toimub otse talunikult kogukonnale, tuleb kvaliteetse, kodumaise ja puhta toidu hind odavam – kulusid pakendamisele, turundusele, logistikale ning jaeketi vahendusele ei lisandu. Kindlasti leidub veel hulk erinevaid mõtteid ja algatusi, mis aitaksid kaasa säästvate lahenduste juurutamisele ja eri kogukondade suurema sidususe saavutamisele.

Olen mõelnud, et Eesti on peagi küps uueks hüppeks, mida sarnaselt Tiigrihüppega võiks nimetada Konnahüppeks ehk kogukonnahüppeks. Maal väljendub see tugevates külades, mis moodustavad väikesed hästi toimivad kogukonnad. Kui on tugev küla, on tugev kogu piirkond, ja kui on tugev piirkonnad, on tugev kogu riik.

Konnahüppe idee kohaselt on tähtis, et pered, külad ja kogukonnad suudaksid ise hakkama saada – kuni selleni välja, et suudavad ka ise toota kogu toidu, energia jne. See on minu unistus, et meie elu ei sõltuks suurtest süsteemidest senisel määral ning väike kogukond kui tervikliku ühiskonna elurakk saaks terveks ja tugevaks. Selleni jõudmiseks on vaja omamoodi innovatsiooni nii mõtlemises kui tegutsemises: näiteks energiasõltumatuse suurendamiseks taastuvenergia rakendamine, toiduvõrgustike või kogukonnatalude väljaaredamine, uute tööhõive ja hoolekande lahenduste juurutamine.

Konnahüpet ehk kogukonnahüpet võiks riik toetada. Kui Tiigrihüppe programm tõi massidesse arvutid ja interneti, siis Konnahüppe programm võiks muuta meid iseseisvaks ja kahepaikseks – õpetada hakkamasaamist säästvamal moel ja erinevates oludes. Konnahüppe programm võiks ära teha ka midagi käegakatsutavat: aidata ehitada energiasäästlikke maju, tuua Eestis toodetud tuuliku või päikesepaneelid iga talumaja katusele vms. Nii vähendaksime muuseas riigi julgeolekuriske energiaküsimuses ja toetaksime ühtlasi oma sisemajandust, suurendades seejuures inimeste iseseisvust. Mõistagi vajame ka häid eestvedajaid ja külavanemaid, kes kogukondliku elu edendamise oma südameasjaks võtavad. Ilmselt ei saa inimesed takistuseks, sest sedamoodi mõtlevaid teadlikke maailmakodanikke paistab lisanduvat nagu seeni pärast vihma.

Ideaalis näen, et linnades elab palju vähem inimesi kui praegu, nii tekib ühiskonas uus tasakaal. Ja linnakeskkond muutub taas elamisväärsemaks neile, kes jäävad linnaelu eeliste juurde. Täna võiks tõmbekeskuste arendamise asemel tõugata Eesti liikuma uuesti hajaasustuse suunas ning toetada traditsioonilist elumudelit uute innovaatiliste lahendustega. Ka globaalseid arenguid jälgides oleks see silmapaistev edasiminek tasakaalukama elu poole. Oleme ju kõik planeedi Maa elanikud – “maalased” – ja võiksime huvi tunda, kuidas ökosüsteem pärast meid jätkata jaksab.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta