Minu esimene ööjutt ei olnud leitud tüdrukust. Suvesoojadel öödel ilmus õue peale maa peale seisma tume öölind, kes raamatu järgi öösorriks sai ristitud. Need öised linnud on ööputukate söödikud.

Hilised lõikuskuised tulekud mööda asfalteed tõid nad tagasi minu öödesse. Õhtul kui öö loob jahedust juba, kaovad õhust ka paljud ööputukad. Putukad kogunevad päevasoojast soojale maanteele.

Ja öölinnud sorrid ongi tee peal oma kõhtu täitmas. Sageli räägivad sellest autojuhid, kelle autotuledesse nad jäävad ja nii silma hakkavad.

Õhtused sõidud asfaltteed mööda tulid ise minu ellu. Kui öölinde näha soovisin. Linnud, kes tüdrukute asemel mind hiliseks öölapseks tegid, on meie kultuurmaastike ja ka hõredate metsade elanikud.

Oma suurte silmadega ongi nad natukene tüdrukute moodi, keda õhtuti vaatama minna. Ja nii läksingi ehale esimest korda juba kaheksa aastaselt ja pole neid käike senini veel lõpetanud.

Neeruti, 1980.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta