Augusti keskpaigas tegi Euroopa Kohus olulise otsuse asjas, mis puudutas tasuta saastekvootide jagamist EL süsinikuheitega kauplemise süsteemis (nn EU ETS). Kohus leidis, viidates varasemale otsusele (C-191/14 jt), et Euroopa Komisjoni otsus tasuta jagatavate heitkoguste suhtes oli liiga helde, st tasuta jagati liiga palju heitkoguseid. Lisaks rõhutas kohus põhimõtet, et tasuta heitkoguste arvutamisel tuleb vältida topeltarvestust ja selgitas selle kohaldamist praktikas.


Vaidlus sai alguse juba 2013. a, mil 8 erinevat Rootsi ettevõtet pöördusid sealsesse kohtusse. Ettevõtjad leidsid, et Rootsi vastava valitsusasutuse (SEPA) poolt neile tasuta eraldatud saastekvootide hulk oli liiga väike. Lisaks Euroopa Komisjoni otsuste kahtluse alla seadmisele ei olnud ettevõtjad rahul ka sellega, et SEPA ei arvestanud tasuta heitkoguse ühikute andmisel, et ettevõtjad kasutavad tootmise käigus tekkivaid jääkgaase oma tootmises või kodumajapidamiste soojendamiseks.

Kohus leidis, et jääkgaasidega seotud heidete osas on oluline vahet teha, millisel võrdlusalusel on tuletatud põhitegevuse jaoks tasuta eraldatatud heitkoguste hulk. Võrdlusalus on arvestuslik kasvuhoonegaasi kogus, mille põhjal on ettevõtjatel õigus tasuta heitkoguseid saada. Reeglina on võrdlusalus tootepõhine, st ühikuks on teatud arv tonne CO2 iga tonni toote (nt terase v tsemendi) kohta.

Kui seda ei ole võimalik rakendada, kasutatakse kütusepõhist või soojuspõhist võrdlusalust. Need arvestusmeetodid on seejuures teineteist välistavad ja tuleb vältida ühe sama heitkoguse eest mitmekordselt tasuta heitkoguste väljastamist. Antud juhul tähendas see seda, et terasetööstuses tekkinud jääkgaaside põletamise tarbeks võisid ettevõtjad saada tasuta heitkoguseid vaid sel juhul, kui jääkgaaside põletamisel tekkivat heidet ei olnud terasetootmisele tasuta heitkoguste eraldamisel juba arvesse võetud.

Kohtuotsuse tekst

Loe teisi keskkonnaõigust puudutavaid lugusid Keskkonnaõiguse Keskuse uudiskirjast!

Sarnased artiklid