Peagi algava giidihooaja tarbeks jagas Bioneeri kaasautor Marek Vahula mõned mõtteterad. Marek oli Sagadi ja Palmse mõisas giidiks aastatel 1995-2003.  

Pane ennast kohe maksma! Aeglase algusega ja tagasihoidlikkusega giid ümbritsevat inimrühma ei valluta. Esmamulje on tähtsaim kogu päeva õnnestumiseks. Kehva algusega päeva on väga raske hiljem heaks teha.

 

Peale head algust peab järgnema kiire kohanemine grupiga, seda nii giidi kui grupi poolt vaadatuna. Mõne minutiga tuleb rühmast n.ö. aru saada: tema olemus ja meeleolu ära tabada. Igal rühmal on oma sisekliima ja oma pale, millega kohanemata head nahka ei tõota ekskursioonist tulla.

 

Üllata! Lisaks tavarääkimisele ja targutamisele tuleb üllatusmomentidega end pidevalt tähelepanu keskmes hoida.

Marek on Lahemaal gruppe juhtides kasutanud järgmisi nippe:

 

  • Auring: Palmse mõisa ees rääkis mees alati loo, kuidas mõisahärra külalisi vastu võttis. Nimelt ootas ta härrastemaja peatrepil ja külalised pidid tegema hobusõidukiga auringi. Kui mõisahärra nad ära tundis, siis tervitas ta külalisi ja külalised võisid sisse minna. Kui mõisahärra midagi ei teinud, olevat pidanud külalised veel ühe auringi tegema, enne kui sisse said.

  • Käisega nühkimine: valgeks krohvitud mõisaaia seina juures nühkis Marek alati varrukaga lubjakrohvi, sest nõndaviisi olevat teinud ka mõisahärra, et kontrollida, kas krohv on piisavalt hea. Kui krohvi jäi varruka külge, polevat töömehed täit palgaraha mõisahärralt kätte saanud.

  • Mündiviskaja nali: teel õnneallika juurde kükitas giid sõnatult ning ootamatult. Kogu grupp kogunes tema ümber. Siis võttis Marek sõna, et leidis mündi ja see tuleb visata õnneallikasse täpselt nii, nagu tegid seda mõisa külalised omal ajal: vasaku käega üle vasaku õla, seistes seljaga allika poole. Visates tuli ka midagi soovida. Soov tuli enda teada jätta, muidu ei läinud täide.

  • Keldri koputus: veinikeldri ukse juures tavatses Marek salaliku näoga koputada keldri uksele, mille peale kogunesid kõik uudishimulikult giidi ümber. Seepeale rääkis mees ära veinikeldri jutu, ka asjaolu, et keldrisse olevat pandud aeg-ajalt hoiule mõisahärra ämm.

  • Viida juures: Palmse pargi kuradikivide juurde viiva märgi juures jäi Marek mõtliku näoga seisma, kuni grupp jälle ninad pikal ümber oli. Siis oligi paras aeg rääkida ära kuradikivide jutt.

  • Nõiakivi jooks: Sagadi ja Palmse vahel tee ääres on suur kivi, mida nõiakiviks kutsutakse. Ümber kivi joostes olevat vanasti pattudest lahti saanud. Marek jooksis  alati kolm ringi ette ära. Seejärel jooksid teised: nii lapsed kui täiskasvanud. Nõiakivil olevat mõisapiiride kinnistamiseks nõidu põletatud. Sealt olevat ka kivi nimi pärit.

  • Õnnemündi petekas: Palmse palmimajas rääkis giid alati, et purskkaevu vette tuleb visata õnnemünt ja kui soov läheb täide, hakkab see vett purskama. Samal ajal üldises saginas lülitati  purskkaev sisse. See trikk meeldis alati kõigile!

  • Juurdeehituse trikk Sagadis: härrastemaja seinal on näha paik, kust alates kunagi peamaja suuremaks ehitati.  Marek pani nina vastu seina ja käed ümber näo. Kui rahval oli huvi taas olemas, sai rääkida lugu viinapõletamise rahast rikkaks saanud mõisahärra häärberi  juurdeehitusest.

  • Viru rabas vaatetorni juures asuva älve juures läks Marek alati julgelt üle õõtsiku enda. Julgustüki juurde kuulus hea jutt, kuidas üle õõtsuva älve üldse elusalt ja ohutult jõuda. See oli kuulajate meelest alati üks päeva ja rabamatka ka naeltest.

 

Nii möödus üllatusi täis päev. Hea päeva juurde kuulub alati hea lõpp.  

 

  • Valge vasika võidujooks: päeva lõpetuseks sai enam kui kolmesajal korral valge vasika võidujooks, mida Marek isiklikult päeva lõpuks ette näitas. Jooks ise käis järgmiselt: joosta tuli kahel käel ja ühel jalal hüpates. Üks jalg on ülesse tõstetud, nagu vasika saba. See olevat olnud kunagine popp rahvamäng talulastele. Võitis see, kes kiirem oli. Enamik gruppidest soovis seda murul ise järele teha.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!