Fotografiska taasavab oma uksed Rootsi fotokunstniku Helene Schmitzi näitusega „Mõeldes nagu mägi”, mis toob erakordsete suuremõõtmeliste fotode kaudu vaatajate ette kunstniku mõtisklused muutuva maailma kohta. Näitust saavad 3. mail külastada Fotografiska Sõbrakaardi omanikud, alates 4. maist ollakse avatud kõigile huvilistele. Näitusega käib kaasas ka audiogiid, mis põhineb vestlusel kunstniku endaga.

Helene Schmitz on Rootsi üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid fotograafe. Ta vaatleb loodust poeetiliselt ning jagab vaatajatega oma mõtisklusi muutuva maailma kohta. Näitusel „Mõeldes nagu mägi” leidub nii huumorit kui poeesiat ning sageli läheneb kunstnik ka keelele mänguliselt, näidates publikule, kuivõrd jõhkralt käitub inimene loodusega. Fotograafi looming liigutab vaatajaid nii oma ilu kui halvaendelisusega.

Sekkumine ja invasiivsuse motiivid on Helene Schmitzi loomingus läbivaks teemaks: midagi on pidevalt sekkumas, vahele segamas või sisse tungimas. Tema teostes on ärakasutamist, parasiidina elamist ja koloniseerimist, mida põhjendatakse tugevama õigusega, olgu tegu siis Jaapanist pärineva invasiivse liigi levikuga Ameerika lõunaosas nagu seerias „Hõlmise pueraaria projekt” (2013) või maastikesse tunginud torujuhtmed, tohutud karjäärid, tammid, steriilsed metsadeks nimetatud puude monokultuurid, mida näeb sarjas „Mõeldes nagu mägi” (2018). Seda kõike on jäädvustanud loodusteadlasest ja poeedist uurija pilk, mis mõtestab inimese ja looduse suhet – või pigem looduse allutamist inimese poolt.

Vaatajatele avanevad fotograafi teoses ühtaegu nii suured panoraamvaated kui ka pisidetailid: tohutu kaevanduse karjääri, Islandi kuumaveeallikatest välja jooksvad torujuhtmed, looduslikuks kümbluseks mõeldud kuumaveeallikate kõrval asuvad tööstuslikud mudaväljad või Rootsis levinud lageraie ja puuistutustavad, mis põhjustavad sagedasi metsapõlenguid. Looduslikes metsades kasvavad kergestisüttivad okaspuud kõrvuti heitlehiste puudega, kuid tänapäeva metsaistutuspraktikas praagitakse need välja ning okaspuud istutatakse üksteisele lähedale, soodustades nii tule kiiremat ja ulatuslikumat levikut.

“Minu jaoks on põnev jälgida, mis juhtub, kui midagi läheb valesti nagu „Hõlmise pueraaria projekti” puhul, kus taim hakkab kontrollimatult vohama, või nagu seerias „Mõeldes nagu mägi”, kus Rootsi ja Islandi loodusvarade kuritarvitamine lõhub looduskeskkonda, kusjuures tagajärgi ei oska me veel täpselt ette kujutada”.

Inimesed peavad end kõrgilt maailma valitsejateks, aga mina usun, et meil on aeg tavaks saanud rüüstamisest ja ekspluateerimisest välja kasvada ning luua jätkusuutlikke süsteeme, mis võimaldaksid meil Maad hävitamata siiski loodusvarasid kasutada. Selleks on aga vaja teha valdkondadeülest koostööd ja leida jätkusuutliku heaolu loomiseks uusi lahendusi,” räägib Schmitz, kes kuulub rahvusvahelisse kollektiivi Feral Atlas, mille eestvedajaks on Ameerika antropoloog Anna Tsing. Feral Atlasesse kuuluvad veel kunstnikud, luuletajad, filosoofid, insenerid ja teadlased, kes teevad näitusi ning annavad välja ajakirju ja raamatuid.

Näituse pealkiri „Mõeldes nagu mägi” on viide Yale’i metsateadlase ja ökoloogia isale, ameeriklasele Aldo Leopoldile, kes on avaldanud keskkonnaliikumisele suurt mõju. Ta kaitses kirglikult loodusliku mitmekesisuse säilitamise olulisust ning kirjutas väga menuka raamatu “A Sand County Almanac” (1949), kus ta kasutas esmakordselt väljendit “mõeldes nagu mägi”. Fraas tähistab holistilist vaadet inimese, looma ja looduse vahelisele suhtele. Tegu on arusaamaga, et ökoloogia seisukohast on kõik asjad omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Industrialismi ja materialismi ajastul ei ole selline mõtteviis iseenesest mõistetav, kuid võib aidata meil liikuda paremuse poole.

Schmitz käis nooruspõlves palju looduses, nii omal jalal kui hobusega. Tal tekkis metsa ja loomadega tugev side ning see võimaldas tal kogeda enneolematut ilu. Just tänu nendele kogemustele pühendas ta end looduse ja taimede uurimisele. Schmitz on koostöös ajaloolaste, filosoofide, teadlaste ja kirjanikega avaldanud raamatuid ja osalenud mitmetes projektides. Teda on kahel korral, 2003. ja 2012. aastal nomineeritud Augustipreemiale ehk Nobeli preemia järel Rootsi tähtsuselt teisele kirjandusauhinnale.

Üks tema esimesi fotoraamatuid oli “A Passion for System” (2007), mis rääkis tuntud Rootsi bioloogist Carl von Linnést ning koosnes lähivaates taimefotodest, mille Schmitz Linné väljatöötatud suguorganite tunnustel põhineva süsteemi aluse ja arsti Nils Uddenbergi kirjutatud tekstide põhjal üles pildistas. Sestpeale on tema projektid käsitlenud võimusuhete erinevaid osapooli. Samuti on suur edu saatnud fotoseeriat “Hõlmise pueraaria projekt”, mis räägib invasiivsest taimeliigist, mille Jaapan kinkis USAle 1876. aastal 100. aastapäevaks ning mis pälvis hiljem nimetuse “lõuna vallutanud väät”.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta