Hennale on teada väga vähe allergilisi reaktsioone, aga mitte miski ei ole päris ohutu. Muidugi meeldiks mulle kinnitada, et henna on absoluutselt turvaline, kuid Läänemaailmas sagenevad järjest igasugused allergiad – nii puhastele ainetele kui ka ristallergiad. Seega, peavad allergiat põdevad inimesed ettevaatlikud olema ja üht-teist teadma. Puhta henna puhul teada väga vähe ülitundlikkusreaktsioone ning see on ka põhjus, miks ei ole hea kasutada valmisegusid või –pastasid. Hennaasjatundja Katrin Alekand rääkis Bioneerile hennaga seotud ohtudest.

Alati on olemas võimalus nö tavaliseks taimseks allergiaks. Kuna hennapulber on väga kergesti riknev, siis peab lisaks hennale endale, silmas pidama ka võimalust hallitusseente või nende eostega kokku puutumiseks. Allergilised nähud ilmnevad üsna ruttu, vähem kui tunni jooksul peale hennapulbri või -pastaga kokku puutumist ning need on väga tüüpilised tunnused: nina hakkab tilkuma, ajab aevastama või kuivalt köhima, silmad sügelevad ja jooksevad vett, hingamine võib muutuda vaevaliseks ning rinnus pitsitab. Nähud ilmnevad väga vähese aja jooksul ja vaevused alluvad kenasti allergiavastastele preparaatidele, mida saab ka apteekidest käsimüügist. Igasuguse edasise hennaga kokkupuutumise osas oleks mõistlik, olla ettevaatlik. Siiski on selliseid reaktsioone teada väga harva.

Olemas on ka ülitundlikkus naftokinoonidele. Põhimõtteliselt on see allergia hennatanniinhappe suhtes - see keemiline ühend annab hennale värvi (2-hüdroksü-1,4-naftokinoon (C10H6O3)). Kui henna pealekandmisel tekkib umbes kolme tunni jooksul üldine sügelustunne, hingamine muutub vilisevaks või kähisevaks ning inimene kurdab rinnus pitsitustunnet, siis on tegemist tõsisema allergiaga. Selline reakstsioon tekib lühikese aja jooksul ning nähud sh sügelemine ja lööve on üldised, need ei piirne kunagi hennakujutise all oleva nahaga, vaid levivad üle keha. Henna eemaldamisel kehapinnalt ning allergiavastaste preparaatide kasutamisel, vaevused kaovad.

Täiesti omaette teema on „must henna“, mis on sisuliselt lihtsalt must juuksevärv – sellest tuleb järgmisena ka eraldi lugu Bioneeris.

Henna on vastunäidustatud ka neile, kellel on kaasasündinud pärilik haigus glükoos-6-fosfaadi dehüdrogeneesi (G6PD) defitsiit. Haigus on väga levinud Põhja-Aafrikas ning Kesk-Aasias, meil on seda diagnoositud harva, aga olemas see on. See G6PD-defitsiit on kromosomaatiline ja pärilik haigus ning reaktsiooniks hennale on hemolüütiline kriis. See on ainukene tõsine vastunäidustus ja seda haigust põdevad inimesed tõesti EI TOHI hennat kasutada. Täpsemalt saab selle inglise keeles selle haiguse kohta lugeda siit www.hennapage.com.

Ja kahjuks on alati olemas võimalus, et henna, mida müüakse puhta ja loodusliku toote pähe, sisaldab lisaks hennale veel väga paljusid muid ühendeid. Eriti tõenäoline see juuksevärvihennade valmissegude või valmispastade puhul.

Valmispastad tuuakse reeglina Indiast või Hiinast ning väga harva leiab neilt mingit infot toimeainete kohta. Hennapasta ei seisa soojas värskena rohkem kui 3-4 päeva, siis on hennatanniinhape praktiliselt ära oksüdeerunud ning see ei jäta nahale tooni. Ka külmkapis ei säili valmis pasta kauem kui üks nädal. Nahale ei ole seda kanda siis enam mõtet. Ainuke võimalus valmissegatud pastat säilitada, on panna see kohe sügavkülma. Müügil olevate valmispastade sisse pannakse aga igasuguseid asju – tärpentini, bensiini, lambiõli, sidrunhapet, konservante. Mõned pastad haisevad kohutavalt ning oksüdeerunud pasta jätab ka nahale rohekasmusta jälje. Mõned põlevad heleda leegiga ning teevad süttimisel väikese paugatuse. Tuubid või koonused, milles neid tarnitakse, ei ole hermeetiliselt suletud, lekivad ning neid ei hoita korralikes tingimustes. Ärge sellist hennat oma naha peale parem pange.

Juuksehennade puhul on karbile kantud lähemalt uurimisel üsna suvaline loetelu taimsetest ainetest ja juures on märge: “Võib sisaldada”. Liigagi tihti on koostisainete loetelu kas nii väikeses kirjas, et seda ei ole võimalik ilma luubita lugeda või siis pakendil sellises kohas, mida ei oska otsida. See, et toode lubab olla looduslik ja henna, ei ole kahjuks alati vettpidav - "täiesti loodusliku henna baasil tehtud värvid" sisaldavad liigagi sageli metallisoolasid, PPD-ühendeid, tolueene jms. See tagab kärtsu ja särtsaka tooni, aga mõjub halvasti nii tervisele kui ka juustele. Ning selle kohta ei ole pakendil tihti mitte mingisugust märget.

Just seetõttu on väga oluline, osta nii korralik henna kui vähegi võimalik, eelistada puhast, looduslikku, valmissegamata hennapulbrit. Seguhennat tuleks katsetada – sega väike osa hennat pastaks, pane oma juukseharjalt korjatud juuksed pastasse ja lase seista. Loputa juuksed ja vaata, mis värv tuli. Kui pastasse tekkivad naljakaid värvilised täpikesed, siis ei anna värvi henna vaid metallisoolad.

Hennategija peab oskama rääkida, mida tema pasta sisaldab, kuidas ta selle kokku segab, kaua tuleb pastat peal hoida, kauaks ja mis värvi kujutis nahale jääb, kuidas pilti hiljem hooldada. Reeglina on ta enda käed hennaga kaunistatud või vähemalt hennaplekilised. Ebamäärased vastused ja "meistrisaladusega retsepti"-jutt ei ole usaldusväärne.

Ma olen liiga sageli näinud, et hennamaalinguid tehakse Indiast või Pakistanist toodud valmispastadega, veel halvemal juhul mõnes new-age‘i poest ostetud odava sodiga. Ma olen kohanud ka seda, et peenes salongis tehakse külmalt PPD”musta hennat” ning argumendiks on “Aga meile ei ole keegi kaebama tulnud, et midagi oleks juhtunud.”. Pildi eest küsitakse röögatu raha, aga tegelikult ei tea tegija hennast mitte midagi, henna tellitakse läbi interneti, suvalise edasimüüja käest ja hennat käsitletakse kui ajutist tätoveeringut, mis on selline nunnu seksikas moeasi ja võimaldab head ja kerget raha teha. 

Henna ei ole tätoveering. Henna ei ole kunagi must. Looduslik henna on alati pruun ja ohutu. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta