Massimeedia ja popkultuuri kaudu on hennast saanud midagi “ajutise tätoveeringu” laadset. Tõsi – profivahendid ajutise tätoveeringu tegemiseks on siiski nn body-paint laadi värvid, mis lahustuvad kokkupuutes õlide ja 70% alkoholiga, kestavad aga hea hooldamise puhul nahal kuni 5-6 päeva ning näevad sageli rohkem tätoveeringute moodi välja kui tätoveering ise. Henna kestab kauem ning leidis seetõttu üsna ruttu kasutuse ning reklaami kui ajutine tätoveering. Täna räägib hennaasjatundja Katrin Alekand henna mainet rikkuva "musta henna" ohtudest.

Iga inimene, kes teadlikult ostab või teeb endale päris asja asemele kas võltsingu või koopia, tahab tavaliselt, et see näeks välja võimalikult päris. Nii on see ka henna kui ajutise tätoveeringuga - peale henna populaarseks muutumist ning ajutiste tätoveeringutena väljapakkumist tekkis üsna kiiresti ka nõudlus võimalikult tumeda henna järgi.

Hennast tahetakse, et tehtud pilt näeks võimalikult tätoveeringu moodi välja, kestaks kaua, selle tegemine oleks valutu ja kiire ning toon nii musta lähedane kui võimalik. Paraku ei ole see hennaga ohutult võimalik. Hennatanniinhape annab nahal värvi ainult oranžist kuni lillaka varjundiga tumepruunini – olenevalt siis inimese nahast, kehaosast, konkreetsest hennast, pasta retseptist ning paljudest muudest subjektiivsetest faktoritest.

Kuna ka piltidelt, eriti kui tegemist on must-valge või töötlusprogrammis ülekäidud fotoga, on hennat ja tätoveeringut esmapilgul üsna kerge segi ajada ning paljud pildid on tehtud vahetult peale hennapasta nahale kandmist, siis on eksimisvõimalus ja segadus seda suurem. Ning siis tuuaksegi mängu keemia – klient on ju kuningas, peab saama mida tahab ning raha teadupärast ei haise.

Kui juuksevärvide puhul räägitakse mustast hennast, siis viidatakse tegelikult indigole (Indigofera tinctoria). Nimetus “must henna” tuleb ajast, mil henna Ameerika Ühendriikidesse müügile jõudis – mingil ajal nimetati kõiki juuksevärve hennadeks, olenemata sellest, kas need tegelikult hennat üldse sisaldasid. Poeriiulitelt võis kõrvu leida punast, musta, pruuni, kuldblondi või värvitut hennat. Kui aga nahakaunistuste puhul räägitakse mustast hennast, siis on henna asemel tegemist para-fenüleendiamiini ehk PPD lisandiga hennapasta või halvemalt juhul peaaegu puhta täissünteetilist  juuksevärviga.

Traditsioonilistest kultuuridest on teada peaaegu musti hennakujutisi, kuid need on saavutatud väga heast hennast, pikaajalisest – kuni 48 tundi - pealhoidmisest väga melaniinirikkal nahal. Siiski on üksikutes hennakultuurides teada tõesti peaaegu musta henna kasutamist, aga see ei ole ohutu. Hennalehti on kuivatamisprotsessi ajal suitsutatud teatud kindla puidu suitsuga, sageli pannakse seda tuhka ka pastasse, nahale kantud hennakujutist on seejärel aga töödeldud näiteks ammoniaagiühenditega (kääritatud kaameli- või nahkhiirekusest, moodsamal juhul aga suvalise ammoniaaki sisaldava olmekeemiaga) või ka kustutamata lubjaga. Ükskõik, kas ammoniaak või kustutamata lubi - nahale on mõlemad üsna võrdselt ebatervislikud ning ei mõju üldises plaanis tervisele hästi.

Parafenüleendiamiini kasutuselevõtt „musta henna“ pähe ei pruugi olla Lääne leiutis. Võimalik, et see tekkis mitmetes kohtades üheaegselt ning levis siis kiiresti – piisas korrast või paarist, et märgata kui kiiresti värvib parafenüleendiamiin nahka ning kui kauaks must kujutis nahale jääb, ning kui sarnaseid mustreid saab PPD ja hennaga teha, kui asjad väljuvad kontrolli alt. Ning sealjuures „unustatakse“ mugavalt ära, et PPD-d on olnud selle leiutamise alguse aegadest alates nahale kandmiseks keelatud.

Esimesed PPD-“musta henna” juhud pärinevad aastast 1984, mil teatati haiglaabi vajanud lastest Sudaanis – neile oli nahale kantud henna ja PPD segu. Esimene haiglaravi vajanud „musta henna“ juhtum USAst pärineb Madonna 1998. aastal tehtud videoga käivitunud henna-buumi algusajast. Kõikide juhtude puhul on olnud iseloomulik, et allergilised nähud ilmnesid alles mitmeid päevi peale PPD-henna nahale kandmist. Asi, mida loodusliku henna allergiate puhul kunagi ei juhtu.

Kuna henna on liikunud kiiresti Läände ning kultuuridesse, kus varasem kasutustraditsioon puudub, siis on mõistetav, et puuduvad ka vastavad teadmised ning oskus eristada ohutut ja looduslikku hennat ohtlikust värvisegust. Kõikide PPD-juhtumite ja hoiatuste puhul on sarnane see, et teates räägitakse hennast. Väidetakse, et see ei ole „korralikult tehtud“ ning isegi ametlikud teated räägivad „paljudest värvainetest, mida hennale lisatakse” selmet süüdistada henna asemel kasutatud parafenüleendiamiini.

Henna asemel PPD kasutamine on toonud kaasa tõsiseid tervisekahjusid, valulikest ja mädanevatest haavadest püsivate põletusarmide ja eluaegsete allergiateni välja. Suurem osa PPD-ohvritest on tavaliselt 7-16 aastased lapsed, kes peavad halvemal juhul kogu oma elu haigustega võitlema või kandma ajutise tätoveeringu asemel inetut ning sügavat armi. See on ka üks põhjustest, miks USAs on henna müük kehakunstitootena keelatud – lihtsam on ju ebameeldiv nähtus keelata kui seda mõista ja reguleerida. Kuigi USAs on henna veel keelatud, on näiteks Healt Canada esimese Lääneriigina selgelt eristanud ohutu naturaalse henna ning PPD “musta henna” – esimene on lubatud, teise tegemine karistatav ja ebaseaduslik. Alles selle aasta juulis tehti USAs esimene samm selles suunas, et hennat ja PPD-d eristada. Kuigi pisut ebatäpne ja tavapäraselt üldistav, on Ameerika Dermatoloogia Akadeemia ametlik pöördumine, kus mööndakse taimse henna ohutust ning rõhutatakse selgelt, et “musta henna” puhul on ohutegur just PPD, suur samm edasi (www.newswise.com).

Fotod: msn.com; krishnaswami08.googlepages.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta