Linnumees Marek Vahula käis oma lemmiklindu herilaseviud ja iseenda neljakümnendat sügist otsimas soojas Hispaanias. Rändur pani oma 45-päevase reisi mõtted ja tunded kirja ning soovis neid jagada ka Bioneeri lugejatega. „Kodunt ära võid minna kaugele, kuid alles hiljem selgub, et sellest võib saada sinu teine kodutee,“ võtab Marek oma 6. septembril alanud reisi kokku.

Olla uue ja võõra maa tähtede all, sai minu unistuseks kolm aastat enne nende tähtede alla öösse jõudmist. Kusagile kaugele aastaid jõudmata, ei rahunenud mu hing. Ma lõpetasin oma rahutuse ühe kauge matkaga ise.

Hispaaniasse võtsin kaasa tükikese kodutänava sügist ja mõned hispaaniakeelsed sõnad. Peale rändavate herilaseviude otsisin suure maa teistmoodi loodust. Palav sügis ja uus meri olid mu reisikaaslasteks. Ja ränderahutuses herilaseviu olin mina ise, seda tahtsin esiti igale vastutulijale öelda.

Vahemeri pani armuma

Matka ettevalmistamine algas aastapäevad varem. See minek algas kodustes unetutes öödes ja magamata õhtutes. Rahutu Vahemeri justkui ootas mind ära. Esimene öö merega Villanova külje all oli juba pisut rahulikum kui varasemad kodused.

Nutta võid merega või ka ilma mereta. Rõõmupisaraid nutsin, kui meri teise päeva päikseloojangu ajal paistma hakkas.

Reisiline pole oma rannikuäärsel teel üksinda. Justkui kompass nokas, liiguvad oma pilvealusel teel meie rahvuslinnud suitsupääsukesed ja mulle uued ja tundmatud häälekad kurvitsalised.

Linnud teejuhtideks

Elu kõige soojem sügis algas iseenesest. Ta märkamatu jõudmine koduakna taha oli kui tihane, kes talve tulekust teatab. Selle sügise päike tõusis hoopis mujal, kui tavaliselt harjunud olin. Minu matka esimese hommiku päike tervitas mind suurlinn Barcelona tagant kumades, justkui tahtes oma kauget külalist tervitada.

Esimese õhtu saadikud said nähtud. Nendeks on oodatud meri, esimesed palmid ja kaljune rand. Minu tee on nüüd looklev: vasakul vaatan merd ja paremal kaljuseid mäenukke. Leian endale reisikaaslaseks mägimänni käbi ning avastan looduspargi Naturparc de Gaffar.

Minu herilaseviu hakkab otsima seda, mida igal pool: herilasi ja kimalasi. Otsida kimalasi või herilasi võid igalt poolt. Pooleteist kuu jooksul lugesin kõik matka kimalased kokku. Kuraditosin kimalast kandsin matkapäevikusse. Nad ei kadunud sealt kuhugi ja jäid ootama herilasi. Leitud uus maa polnud herilaste ja kimalaste paik. Neid on seal herilaseviude jaoks vähevõitu nii suhtarvuti kui liigiti.

Soe öö julgustab. Lauluritsikad enda lauluga julgustavad mind olema öös sama julged kui nemad ise. Alguse astumised pole kohe nii kindlad kui sooviksin. Jõud jalgades ja julgus südames tulevad esimese ööga ja on hommikuks kohale jõudnud. Nii arvan ma esimesel, ööst saabunud hommikul. Väikse hirmuvärina asemele koguneb kõik muu, mis on uuel maal matkaja jaoks ootel.

Peatuda tahab iga teekäija. Kui ta seda teebki, saab meri temaga paremini tuttavaks. Vahemere rannast saab peatumiste paik. Üksikud palmid on väga pika suve märk. Neid on üksikult igal pool ranna äärsetel maadel nii nagu suvi on alati nende lähedal. Peatumiste paigad: Vahemeri, Costa parada, Costa del Azahar, Costa de Levante, Costa Blanca, Costa Luminosa, Costa Virgen ja Costa del Sol.

Ebre üllatused: Tortosa-Deltebre

Leidsin Tortosa külje all Ebre jõe. Armumine on kiire ja mitmeks päevaks. Sügislaulu mulle ja jõele laulavad kuldnokad ja midagi lisavad neile juurde kaelustuvid ja harakad. Jõe kaldapealne on neljaks päevaks minu paik. Tükike kasvavat roostikku varjab mind, minu vaatamisi, kuulamisi ja armumisi.

Kaarditükk vanast maailmaatlasest räägib mulle Ebro jõest. Kohapeal selgub, et aeg on kohapeal tema nime muutnud Ebre jõeks. Sedasi armun ma ühte suurde jõkke ja tema kahte nimesse. Pikki Erbe alamjooksu kulgeb ka rändlindude tee. Nad jõuavad pikki jõge mereni, et siis mööda rannikut edasi minna.

Neljapäevane peatus Tortosa külje all jõekaldal tõi minu ellu 11 uut linnuliiki, kellest linnuhuvilisena tundsin ära vaid kaks - vaenukägu ja vareseid. Ilma nimeta sõpradeks jäid ka üks suur valge pistrik ja üks väike tume pistrik.

Tarifa: pikk ootamine

Paik, kus Aafrika paistab, on Tarifa. Koht tõi matkaplaanidesse seitse vaba päeva. Kodumaa on siitmaalt võetuna kõige kaugemal. Kodu moodi pole siin midagi. Harakad, kuldnokad, suitsupääsukesed ja kaelustuvid on siin vaid natuke tuttavad, aga mitte kodused. Siin ei tiiruta pääsukesed ühe õue kohal, vaid neil on rutt eemalt paistva Aafrika mandri poole. Ja sama teevad ka teised sulelised rännumehed.

Tarifas näen ära enda ootamise naela: paari kääpakotkaid. Ka need kaks ei peatu, vaid suunduvad üle väina, kus on nende talvine uus kodu. Gibaltarile jõuavad minu sõbrad, sulelistest rändurid eri teid pidi. Paljud neist hakkasid tulema koos minuga piki lõunarannikut ennast.

Herilaseviu otsimised ja ootamised

Kadunud armastuseks on suve lõpufaas ja üksindus ehk viimane herilane. Ainuke herilaseviu olin lõpuks mina ise. Jutukesed siit ja sealt Gibraltari väina lindude rändest mind sealse päikese poole kutsusidki. Sinna viis mind Barcelonast pea tuhande kilomeetrine tee, seda jala, rongi ja bussiga.

Gibraltari väina päiksega olin koos nädal aega. Otsides sõpra herilaseviud, vaatasin päikse all ringi, seda Lõuna-Hispaanias.

Matkatarkused

Elu viib tarkuste poole. Matkasammud tegid mindki targemaks. Näiteks sain teada, et mitte igas raamatus ei kirjutata täit tõde. Mulle rääkisid mõned raamatud üle Gibraltari väina kulgevast lindude rändeteest. Leidmata Hispaanias eest piisavalt herilasi ja kimalasi, ning mitte ühtegi teist viud peale iseenda, kirjutan matkapäeviku viimaseks reaks sõnad: „Sellel maal ei ela ei ühtegi herilaseviud, ega ole neid seal ka sügisesel või kevadisel läbirändel.“

Läbinud kokku 2300 kilomeetrit sai herilaseviu lugu mulle palju selgemaks. Tahtes kohata uuel maal oma lemmiklindu, käisin jala 450 kilomeetrit. Vihmavangis olin kokku kolm ööpäeva. Pooleteise kuu jagu matka- ja merepäevi kogunesid mitmele poole: küll hingeruumi, küll südamesse ja sõnade abil kirjapanduna matkapäevikusse.

Üksik viu tahab ära

Viimases rännuöös on tuult ja lõunamaist äikest. Hommikut peab tervitama veelgi madalamalt käiv päike ja karge tuuleiil. Üks sügis sai selgemaks, ma ei leidnud talle kolmandaks kaaslaseks herilaseviud. Sobimatud maastikud herilastele ja kimalastele ei anna põhjust otsida sealt rohkemaid herilaseviusid, kui vaid see üksik, kes sealt nüüd ära tuli.

Minu seljataha jäi suur matk ja suur linn. Ainuke herilaseviu jõuab koju tagasi. Leidnud võõrsil palju päikest ja nägemata seal ühtegi herilaseviust sõpra, kutsusid mind kodused tihased kargesse sügisesse tagasi. Loodan edaspidi sügise asemel elus rohkem märgata nii ennast kui oma sõpra herilaseviud.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta