Hiina võime oma rahvast toita on küsimärgi all

ÜRO ekspert hoiatas eelmise nädala lõpus seoses liha- ja viljahinna tõusuga maailmaturul, et Hiina võime toita viiendikku maailma rahvastikust muutub aasta-aastalt üha puudulikumaks. Probleemi süvendavad nii linnastumine ja põllumaade viljakuse vähenemine kui ka liigne sõltuvus fossiilsetest kütustest ning tehisväetistest, kirjutas The Guardian.

Kuna Hiina valitsusel on veel selgelt meeles 1960ndatel olnud näljahädad, milles hukkus kümneid miljoneid hiinlasi, on võimuladvik püüdnud kindlustada maailma suurima rahvaarvuga riigi elanikele piisavalt toidupoolist. Sellegipoolest ei ole Hiina toidumajanduse jätkusuutlikkus ÜRO toidusaadik Olivier De Schutteri sõnul pikas perspektiivis kuigi kindel.

„Põllumajanduseks kõlbuliku maa kahanemine ja selle viljakuse kadu ohustab Hiina võimekust säilitada praegust põllumajandussaaduste tootmismahtu pikema aja jooksul, samuti on Hiina rahva jaoks suureks väljakutseks aina kasvav lõhe linna- ja maapiirkondade vahel,“ ütles De Schutter.

De Schutteri sõnul on peamine probleem sellest, et hiinlased on oma mullad liigse väetamise ning reostamisega ära kurnanud. Ekspert juhtis tähelepanu sellele, et alates 1997. aastast on 37% riigi territooriumist degradeerunud ning linnadele, tööstusparkidele ja metsaprogrammidele on loovutatud üle kaheksa miljoni hektari põllumajandusmaast; lõivu on makstud ka loodusõnnetustele.

Toidumajandusele on põntsu pannud ka liha tungimine hiinlaste toidulauale, mis tähedab eelkõige seda, et lihakarja kasvatamiseks vajatakse aina suuremates kogustes teravilja. Nende tegurite kombinatsioonis on tekkinud tugev toiduinflatsioon – möödunud aastal kallines riis 13%, nisu 9%, kana 17%, sealiha 13% ja munad ligi kolmandiku võrra.

ÜRO eksperdi sõnul ei ole tegemist ühekordse muutusega – selle põhjused on struktuursed. „Äsjane hinnatõus annab alles vihjeid, mis riiki ees ootab,“ ütles De Schutter. Tema sõnul annavad probleemile hoogu juurde kliimamuutused, mille põhjustatud äärmuslikud ilmaolud toovad kaasa muutlikud hinnad ning aastaks 2030  ka põllumajandustoodangu vähenemise 5-10% võrra.

De Schutteri arvates on Hiina jaoks eluliselt tähtis end fossiilkütuste-rikkast põllumajandusest võõrutada ning võtta kasutusele jätkusuutlikumad strateegiad – näiteks orgaaniline põllumajandus. Samuti peaks Hiina paremini ära kasutama oma kahte tugevust – tohutut strateegilist viljareservi ning arvukat maapiirkondade elanikkonda. Tema sõnul võiks ka teised riigid Hiina toidureservist eeskuju võtta: praegu suudab viljareserv katta 40% riigi 550 miljoni tonnisest viljatarbest ning seda kasutatakse hinnakõikumiste leevendamiseks.

ÜRO toidusaadik hoiatas ka tööstusliku põllumajanduse negatiivsete mõjude eest, kuna selles saavutatakse majanduslik konkurentsivõime looduse aeglasema taastumise hinnaga. „Väiksemastaabiline põllumajandus on ressursikasutuse poolest efektiivsem ja ma usun, et Hiina suudaks näidata selle edukust ka väga suure populatsiooni toitmisel,“ ütles De Schutter. Ta tunnistas samas, et see ülesanne võib osutuda väga keeruliseks, kuna aina suurem osa Hiina 200 miljonist farmerist kolib linnadesse.

Hiina toidunõudlust on mõjutanud ka üha suurenev vahe maa- ja linnapiirkondade vahel. Kuigi üleriigiliselt on hiinalste toitumus paranenud, on tekkinud üha kasvavad erinevused toidu kättesaadavuse osas. Kui vaesed Lääne-Hiina maapiirkonna pered ajavad läbi kahe kesise toidukorraga päevas, siis rikkamad linlased riigi idaosas söövad nii hästi, et neid on hakanud kimbutama läänelikule ühiskonnale omased „rikaste haigused“ – diabeet ja rasvumine.