Sügis võttis võimu. Ja sügis teeb hämarust. Juba!

Vana taluaseme lähedased rahutud Neeruti mäed tundusid õhtuti suured ja hämarad. Vanas heinaküünis harjusid mu silmad pimedusega ning said ka väheses valguses nägijaks.

Käes see oligi, see värvirikas sügisaeg, milles leidus kõike, mis sellele ajale iseloomulik. Niimoodi lootsin ennast kaheks ööks ja päevaks vanadele heintele sisse seades. Päeval olen ära, teadagi kus, metsa vahel kolamas.

Kuid õhtu eel harjusid mu silmad heinaküüni pimedusega. Seal, heintel lesides, tundsin ma end koduselt, ise veel teadmata, et ma ei ole küünis üksinda. Kuniks salapärane krabin katuse all selguse majja toob – minu küünikaaslasteks on hiired.

Nad ronisid osavasti mööda katusetalasid, ilmselt teades, et nad üksi ei ole. Nii jõudis õige sügistunne minu juurde.

Jah, sügisel ronivad hiired igale poole ja jõuavad talvituma ka inimelamutesse. Kaks ööpäeva nendega lähestikku elamist tähendas minule õiget sügise algust. Need osavad mustade silmanööpidega kaunid ronijad olid minu kaaslasteks ja tegid mulle kättejõudnud sügise mõistetavamaks ja lähedasemaks.

Maaelanikud teavad, et sügis hiirte aktiivsuse aega tähendab. Kahel õhtul oma päevaselt retkelt tagasi jõudes harjuvad mu silmad pimeduse ja hiirtega. Ilma hiirteta oleks see vana heinaküün lihtsalt üks tühi ja sünge vana heinaküün, mis sellest, et mina küünis peavarju sain.

Neeruti 2001.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta