Bussiõõtsutaja argipäev oli üks pidev tõttamine bussidega ühest Lahemaa nurgast teise. Tõttav töö ja tohutu inimmelu minu ümber panid vahel küsima peatusehetke.

Üks peatumise hetk tuligi, kui buss mööda kruusateed Vihasoost Kasispea poole veeres.

Posti otsas teeservas istus hiireviu ise. Minu bussitäis rahvast vaatas teda ja lind posti otsas ei lennanudki ära, vaid vaatas meile vastu. Peatunud buss ja peatunud ajahetk andsid arutlust meile kõigile.

Et üks lind võib olla selline, kes inimmelu ei karda ja seda hoopis uudistab. Vaatasime suure linnuga tõtt ja pikk hetk veenas meid kõiki, et aega tuleb aeg-ajalt peatada ja seda me tegimegi.

Inimesi vaatav viu oli üllatus ka röövlinnumehel endale. Ja röövlinnumees pani õhtul viuloo kirja. Õhutigavuses tuli lugu korraks tagasi. Ja õhtuigavuse asemel vaatas viu mulle pikalt otsa ja mina rääkisin mikrofoni oma lemmiklinnust kõigile.

Vihasoo, 1992.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta