2023. aasta 1. juulil rakendus hooldereform, mille tulemusena võtavad kohalikud omavalitsused nüüd enda kanda osa hooldekodu teenuse tasust, kui inimene hooldekodus hooldamist vajab. Lisaks pakuvad omavalitsused lisatoetust eakatele, kelle sissetulek jääb alla keskmise vanaduspensioni.

Hooldereform ei tähenda üksnes toetust hooldekodu koha eest tasumisel, vaid omavalitsused peaksid riigi antud raha kasutama nii hooldekodu teenuse kui ka koduse hoolduse tõhusamaks korraldamiseks.

Kõik kõlab justkui hästi ja reform oli pikisilmi oodatud, kuid sellele heidab varju mõnel juhul läbipaistmatu üldhooldusteenuse hinnatõus. Lisaks ka liiga madal hüvitise piirmäär mõnedes kohalikes omavalitsustes, mis abivajajate jaoks loodetud leevendust ei too.

Lähedase hooldamine on paljudele paratamatu lisatöö

Kuna Eesti rahvastik on vananev, siis võivad paljud end leida olukorrast, kus lähedasele on vaja lisatuge pakkuda, kuid selleks napib raha ja võimalusi. Kogumispäeviku podcast’is andis uuest hooldereformist ülevaate sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Lisaks jagas kogemust ema pikaajalise hooldamise ja talle hooldekodus koha leidmise kohta Reet Jääger.

2022. aasta elanikkonna hoolduskoormuse uuringu andmeil tegeleb teise inimese hooldamisega 15% vähemalt 16-aastastest Eesti elanikest ehk 159 500 – 180 300 inimest. Seega pakub väga suur osa elanikkonnast lisaks oma igapäevastele toimetustele tuge mõnele lähedasele ning piirab seetõttu töö- ja koolielus osalemist või loobub sellest üldse.

Signe Riisalo sõnul on hooldereformi juures põhjust rõhutada kaht aspekti.

„Üks on kindlasti maksekoormus kliendile ja tema lähedastele. Teine pool, mis ühiskonda laiemalt puudutab, on inimeste aktiivne osalemine tööturul. Kui hooldajad on tööealised ja kui see võimalus võetakse neilt ära, siis võetakse tegelikult ka võimalus iseennast realiseerida. Võetakse ära võimalus koguda pensioni, mis paneb riski alla pensionieas toimetuleku,“ selgitas ta. Eriti mõjutab see naisi. „Nagu statistikast teame, siis hooldajad on enamasti naised ja see paneb just need naised, kes on pikka aega oma lähedase hooldusega seotud, väiksema sissetuleku tõttu keerulisse olukorda pensionipõlves.“

Ligi neli aastat oma 90. eluaastates ema hooldanud Reet Jääger suutis seda teha tööelu kõrvalt, kuid pidi selleks igapäevaelu ümber korraldama.

„Hetkest, kui ema meie juurde elama asus, vajas ta abi praktiliselt kõigis igapäevatoimingutes. Minu jaoks tähendas see seda, et ma sisuliselt hakkasingi elama ema ajagraafiku järgi,“ ütles ta.

Ema hooldamise ajast esimesed pool-kolmveerand aastat käis Reet kontoritööl. Seejärel algas pandeemia ning kõik suunati kodukontorisse. „2,5 kuni 3 aastat ma töötasin kodukontoris. Ühelt poolt tegi see asja lihtsamaks, teisalt jällegi keerulisemaks, sest enam mul ei olnud ka seda vaba hetke, mis mul muidu mõnikord kontoris kohvi juues oli,“ selgitas ta.

Muudatused hooldaja enda igapäevaelus

Reeda sõnul peab omastehooldaja endale aru andma, et hooldamise ajakulu suureneb järk-järgult ning hooldamine on ka vaimselt kurnav, kuna elukorralduses tuleb teha muudatusi.

„Tihti räägitakse, et vanainimese hooldamine on nagu lapse hooldamine, ja nii see ongi. Erinevus on, et tänapäeval võetakse lapsi praktiliselt igale poole kaasa, aga vanainimene tahab stabiilsust, rahu ja igal õhtul oma voodis magada. Nii oligi meie peres, et juhul kui tahtsime perega välja minna või kaugemale sõita, siis pidime alati otsustama, kes saab emaga koju jääda,“ kirjeldas ta.

Signe Riisalo lisas, et hooldajate seas on tehtud uuring nende ootuste ja lootuste kohta. „Paljud hooldajad soovivad tööle minna, aga need inimesed, kes on lähedase hooldajad, on ka sagedamini ise puudega. Ehk see tekib neil ajapikku. Need inimesed on sagedamini kimpus ka vaimse tervise probleemidega. Saame öelda, et enda elu realiseerimine jääb tagaplaanile ja inimene peab paljust loobuma ning oma elustandardites järeleandmisi tegema.“

Hooldereformi võlud ja valud

Reet kinnitas, et nende puhul tõi hooldereform rahalise võidu ning hooldekodu koha omaosalus vähenes, kuigi koha leidmine hooldekodus osutus üsna keerukaks.

„Uurisime võimalusi nii Pärnus kui ka Tallinnas, kuid suhtlus Pärnu linnaga oli kohati konarlik. Meile heideti ette, et me polnud ümber registreerinud ema tegelikku elukohta, kui ta meie juurde Tallinnasse kolis,“ selgitas ta. Nimelt hinnatakse hooldusvajadust eaka kodus, kuid sageli ei osata teise omavalitsusse hooldekodu otsides sellega arvestada, elukoha muutust ei peeta vajalikuks või see lihtsalt unustatakse teiste toimingute kõrval ära.

„Kuna enne hooldereformi omavalitsuste pakutavad toetuse piirmäärad ei erinenud palju, siis ei olnud ka see faktor,“ sõnas Reet. „Pärast hooldereformi erinevad Tallinna ja Pärnu piirmäärad aga pea 150 eurot. Sellest aspektist oleks tagasivaates võinud ema elukoha muudatuse ära teha.“

Mida saab praegu teha, et tagada turvalisem vanaduspõlv?

Riik tegeleb vananeva rahvastiku probleemi leevendamise ja lähedaste hoolduse juures toetamisega, kuid igaühel on ka ise võimalik vanaduspõlve kindlustada. Hingerahu andmiseks saame teha rahatargemaid otsuseid ja juba nooremas tööeas rohkem planeerida, kui palju sissetulekust tulevikku investeerime.

Siin on mõned mõtted, mis aitavad tulevikku panustada.

•          Kasuta ära riigi soodustatud investeerimise võimalused, milleks on pensioni II ja III sammas.
•          II pensionisambasse investeerides lisandub brutopalgast sisse makstud 2%-le riigi poolt 4%.
•          III pensionisamba puhul maksab riik tagasi 20% tulumaksu eelneval aastal tehtud sissemakselt. Oluline on meeles pidada, et sinna tasub maksimaalselt panustada 15% maksustatavast sissetulekust, seejärel uuri teisi investeerimise võimalusi.
•          Kaalu kinnisvara soetamist, mida on võimalik vajaduse korral välja üürida või maha müüa, et teenuste või abi eest tasuda.
•         Alati tasub panustada ka endasse ning jätkata elukestva õppega, et pärast pensioniikka jõudmist oleks soovi korral võimalik lisatulu teenida. Nii saab ka pensionieas jätkata puhvri kogumist, et raskuste korral selle abil endale teenuseid ja arstiabi võimaldada.

Kuula hooldereformi kohta lähemalt Kogumispäeviku podcast’i episoodist #89, kus käisid külas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja Reet Jääger.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta