Läbi metsade Vila küla poole suunduv tee oli sirge ja osutus matkajale oodatust pikemaks, kui algul tundus. Väsimus lõi jalgadesse suurest kandamist - raamiga seljakotist.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 30. oktoober 2014
- Puldistas John and Karen Hollingsworth [Public domain], via Wikimedia Commons
Tee algab sealt kusagilt Viitna kadaka juurest. Ma pidin sealse uue metsavahimaja juurde minema. Et Viitna-Palmse ja Vila vahel suures metsamassiivis hundid elavad, sellest olin küll juttudest kuulnud. Ometi oli elus hunt mul nägemata ja see teadmine tegi ka minu planeeritud teekonna pikemaks.
Tegin teekonna pikendamiseks peatusi. Hommikul oli alustanud, kuid keskpäevaks olin alles poolel teel. Kui metsas uusi hääli kuulsin, pani see mind jälle peatuma. Oli kosta urinat ja klähvimist, kuniks vaevalt kolmkümmend sammu minust eespool ilmus teele hunt, kitsepea hambus. Ta liputas koera kombel suurest rõõmust oma saba ja ei pannud mind üldse tähele.
Tegin peatuse, kuna nägin hunti elus esimest korda ja vilistasin. Hunt pillas oma saagi ja kadus üle kraavi puude vahele. Kitsepea jäi maha tee peale vedelema. Kõndisin mööda teed edasi.
Kui kolmkümmend sammu hiljem üle õla tagasi vaatasin, oli kitsepea teelt kadunud. Arvatagi kuhu!
Minu matkasamm sai sellest kohtumisest hoogu juurde ja tunni pärast koputasin noore metsavahi uksele, rääkimaks hundiuudist. See noor mees oli ka esimene ja viimane, kes minu juttu uskuma ei jäänud. Ta nimelt oli arvamusel, et olin selle loo ise välja mõelnud, et meie vahel jutt paremini jooksma hakkaks ja ma tema juures ikka öömaja saaksin.
Anekdoodid võivad sündida ka metsateel. Ometi polnud see lugu anekdoot, vaid tõestisündinud seiklus. Hundi julgustükk pani mind imestama ja sammu kiirendama. Anekdoodis seda vaevalt oleks juhtunud.
12. juuli 1992. Viitna ja Vila vahel.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
