Värbkakk elab oma elu oksa peal. See Eesti väikseim öökull saab vaid karihiirest ja väiksest linnust jagu. Ta elab oma varjulist elu meie metsades. Suure kolajana polnud mul kunagi õnnestunud selle linnuga kohtuda. 

Kusagil seal põhjaranniku suurtes männimetsades Võsu ja Sagadi vahel arvasin end kord ühe väikse pesapaku vastu huvi tundvat.

Võtsin ta alla, et vaadata, mis head ja huvitavat sealt ka leida on. Oodatud üllatus tuli oodatust suurem. Pesakastike oksa peal oli värbkaku panipaik ehk sahver.

Peatus metsas sai nüüd oodatust pikem. Lugesin kokku kuus karihiirt ja kolm muud väikest hiirt, viis tihast ja sisalik ka veel tagatipuks. Kõik ühe väikse kakuproua või härra kokku tassitud.

Nii ta pidigi tegema ja see saigi nüüd kinnitust minu pilguga. Panin linnupesakasti oksa tagasi rippuma ja olin saanud targemaks ühte suurt looduse peatükki lugedes.

See siis tänuks jälle teravale ninale, mis kõike tähele paneb. Kakku ennast kahjuks ei näinud. Aga ju ta siis elab sealkandis ja oma loob söögisahvreid.

Oandu, 1991.

Lisaks: Värbkakk (Glaucidium passerinum) on Eestimaa pisim kakuline. Ei ole harvad juhused, kui talvel kohatud värbkakku peetakse kakupojaks. Lind on umbes kuldnoka suurune. Ülapool tumepruun väikeste valgete tähnidega, valkjal alapoolel hõredad triibud. Silmad on suured ja kollased ning nende kohal heledad kulmud. Nokk kollane.
Värbkakkude lend on pehme ja lainjas.

Isaslinnud kaaluvad keskmiselt vaid 58 grammi ja emaslinnud 79 grammi. Tiibade siruulatus 34-36 sentimeetrit.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta