Ingmar Muusikus on olnud loodus- ja pressifotograaf üle 15 aasta. Ingmar ise on öelnud, et tal on olnud õnn teha koos huvitavate inimestega enda jaoks meelepäraseid töid ja elada huvitavat elu. Sõitudest ja rännakutest mööda Eestimaad on sündinud mitmeid näituseid, raamatuid, kalendreid, postkaarte ja artikleid. Bioneeri toimetaja Katrin Lipp uuris Ingmar Muusikuselt, kuidas loodusfotod sünnivad.

Millal avastasite enda jaoks fotograafia?

7-8aastaselt sain onult fotoka Smena-2. 11-12aastaselt pildistasime koos sõbraga Paide linna koeri ja kasse, hiljem kolasime metsades ja tahtsime saada kuulsateks loodusfotograafideks. Pärast keskkooli muutus pildistamine sihikindlamaks. Lõpuks omandasid mõned mu käsitsi valmis tehtud mustvalged fotod sellise väljanägemise, mida tänagi kõlbab vaadata.

Milline on loodusfotograafi igapäevaelu?

Kuna ma ei ole puhtakujuline loodusfotograaf, vaid töötan ka pressis, siis on sõitmist üsna palju. Loodusfotograafina ei tahaks ma autoga lõputuid kilomeetreid koguda, sest tunnen, et suur bensiini põletamine on looduse pildistamisega vastuolus. Tahaksin, et loodusfoto oleks võimalikult roheline, seepärast üritan paljud pildid ära teha enda lähimas ümbruses. Ma ei näe suurt vajadust mööda ilma ringi sõita, sest Eesti looduses jätkub piisavalt tegevust. Nädal aega üksinda rabasaarel elades, ainult jalgsi ja paadiga liikudes, olen kokku puutunud ja pildistanud päris suurel arvul eri liike metsaasukaid. Pikemalt ühe koha peal olek annab võimaluse süveneda. Süvenemine on aga loodusfotograafias väga oluline tegur.

Kas Teil on ka mõni lemmikobjekt pildistamiseks?

Kõige enam olen ma pildistanud maastikke, digiajastul rohkem ka linde ja loomi. Mu vaieldamatud lemmikud on sood, rabad, ürgilmelised metsad ning Lõuna-Eesti kuppelmaastikud. Meri on küll väga huvitav ja võimas, aga minu kui sisemaalt pärit mehe jaoks siiski võõras keskkond. Lindudest on ühed põnevamad kakud ja rähnid. Imetajatest on olnud mõned meeldejäävad kohtumised saarmastega, kes on ühed lõbusad ja dünaamilised tegelased. Tegelikult pea iga lind või loom, kui õnnestub teda loomulikus keskkonnas segamatult jälgida, saab olla lemmik.

Kas tavaliselt Te lähete kindlal ajal kindlaid loodusobjekte pildistama? Või eelistate käia looduses ja vaadata, kes või mis ette satub?

Tuleb käia nii kindlal ajal kindlas kohas kui ka niisama, olles valmis ootamatuteks kohtumisteks. Looduses ei või eales ette teada, mis järgmisel hetkel võib juhtuda. Mõnikord, kui oled päevade kaupa üritanud kedagi pildistada, ehitanud onne, passinud ja külmetanud, aga ikka asi ei õnnestu, tundub loodusfoto nii neetult raske ja keeruline. Ja teinekord, kui keegi tuleb ise pildile, tundub see olevat kerge ja lihtne. Õnnel on oluline osa, aga õnnekski tuleb valmis olla, sest õnn soosib pühendunuid.

Kuidas teada, kus on loodusele liiga lähedale mineku piir? Kas Teil on mõnikord juhtunud ka nii, et olete mõne looma või linnu pesalt ehmatanud?

See piir on iga kord eri kohas. Näiteks lindudel on see erinev liigiti ja erinev isendite kaupa. Ja haudumise lõpus ei jäta linnud häirimise korral pesa nii kergelt maha, kui haudumise alguses. Kaitse all olevate lindude puhul paneb seadus need piirid paika, teiste puhul peab pildistaja ise lubatava ja lubamatu piiri ära tundma. Mida paremini suudab fotograaf oma inimeseks olemist looduses varjata, seda parem.

Kord ma jätsin aparaadi koos statiiviga hallrästa pesa juurde. Ise olin kaugel eemal, kuid rästale sellest piisas ning ta ei tulnudki pesale tagasi. Ühel kevadel sattusin rabamännikus metssea peale, kelle tegevusplaanidest ma ei saanud aimu enne, kui ta oli ära jooksnud. Siis leidsin sea pesa, kus tal oli kavas põrsad ilmale tuua. Ta oli äärmiselt põhjaliku töö ära teinud, suure hunniku männioksi murdnud ja kokku kandnud, oksahunniku sisse koopa süvendanud. Mul oli sea pesast eemale ehmatamise pärast häbi, sest nüüd pidid põrsad sündima vähem sobilikus paigas. Need isiklikud kogemused on pannud mind sellistesse olukordatesse väga ettevaatlikult suhtuma. Väga harva olen ma pesade juures pildistanud. Parem aegsasti tagasi tõmbuda, et võimalike ohvreid vältida. Hea pilt ei saa olla esmatähtis. Foto ei tohiks sündida elu hinnaga!

Kas Teil on mõni oluline soovitus, mida jagaksite noorte algajate loodusfoto huvilistega? Milline on loodusfotograafi looduses käitumise hea tava?

Arendada endas nägemise ja visuaalse mõtlemise oskust. Tehnika ei ole algul kõige olulisem, tuleb osata olemasolevat maksimaalselt ära kasutada. Ka ilma aparaadita saab kadreerida ja salvestada mälupilte, analüüsida nii teiste kui enda pilte. On oluline kujundada vaid endale omane käekiri. Mida paremad on teadmised loodusest, seda rohkem inimene enda ümber märkab.

On Teil mõni hea nipp, kuidas säilitada positiivsus igapäevaelus?

Pikad jalgsirännakud on alati mu vaimule ja kehale hästi mõjunud. Samuti lõkke ääres istumine ja tulle vahtimine aitavad endas leida sisemist tasakaalu, nagu ka öösel tähtede ja päeval pilvede vaatamine. Või oja vulina ja tuulesahina kuulamine... Kõik, mis viib pisutki argirutiinist eemale, mõjub mulle hästi. Tallinas olen ma viimasesel ajal sobiva ilma korral palju sõitnud rattaga. Auto asemel rattaga ühest punktist teise liikumine, uute nurgataguste ja teeradade leidmine mõjub ergastavalt.

Mis on Teie jaoks hea ja terviklik elu?

Olen korjanud soo servas murakaid ja tundnud end ühtäkki õnnelikuna, ilma et mingit otsest põhjust oleks olnudki. Tegeleda enda jaoks sobivaga ja elada-olla õiges keskkonnas – küllap see on piisav põhjus õnnehormoonide vallandumiseks. Selles osas on mul lihtne, et end hästi tunda, ei pea ma mööda ilma ringi lendama ning üha uut eksootikat ja vaatamisväärsuseid otsima. Veendunud metsa- ja sooinimesena piisab mulle nendest väärtustest, mis on olemas siinsamas. Hea ja terviklik elu on iseendaga tasakaalus olek!

Mis Te arvate, kas Eesti seisab muutuste lävel? Millised Teie meelest need muutused olema saavad või olema peaksid?

Ma ei oska ega taha ennustada, aga on olnud ka positiivseid märke. See, et urbaniseerunud eestlane on tundnud taas looduse kutset, teeb rõõmu. Loodust armastav inimene ei saa ju kurja teha, vähemalt tahtlikult mitte. Teeme Ära prügikoristustalgutel nägin osalemas palju kooliõpilasi. Nende noorte inimeste peale saab loota. Üleüldine suhtumine enda elukeskonda on paranenud ja see on juba oluline muutus. Kuigi ei kao kuhugi ka lagastajate armee, on neil tavapärast tegutsemist mõnevõrra raskem viljeleda. On hea kuulda üha uutest julgetest inimestest, kes on linnaelu vahetavad maaelu vastu. Kui inimesel on oma maa ja oskused seal ise toime tulla, on ta globaalsete tõmbetuulte eest paremini kaitstud, kui pangalaenude all ägav ja supermarketite sõltuvuses linnakodanik.

Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta